Meeste kehaline vorm pole asi, mis tänapäeval ühiskonnale laiemalt korda läheks. See ei piira palju töötamist ja ka valitsev meheideaal – aga eks seda määra õrnema soo valikud – ei tähtsusta seda.
Meeste kehaline vorm pole asi, mis tänapäeval ühiskonnale laiemalt korda läheks. See ei piira palju töötamist ja ka valitsev meheideaal – aga eks seda määra õrnema soo valikud – ei tähtsusta seda.
Lõtv keha pole takistus ka poliitikas, võib mõjuda isegi rahvalikult ja lubab parimaid hääletustulemusi. See trend on objektiivne, aga mitte valutu. Sellest sõltub meie tervis ja vaim, isegi meie iive.
Praktilisim põhjus selle üle riiklikult nuriseda on jõustruktuuridel. Viimase aastaga tunnistas kaitseressursside amet (KRA) piiranguteta mundrikõlblikuks vaid alla veerandi, mittekõlblikuks aga üle poole kutsealustest (tabel).
Need on sünged arvud, aga kahjuks mitte veel kogu tõde. Ümmarguselt kümnendik noormeestest kukub teenistusest välja ka väeosades, sest nõder vaim või liha lööb tihti välja alles võõras keskkonnas ja tegevuses.
Lihtsustus oleks väita, et kogu kurja juur on siin spordileigus. Kuid diagnoosid viitavad siiski eluviiside tugevale mõjule. Need kirjeldavad peamiselt lihaseid ja liigeseid, südant, silmi, närvikava.
Sõjaväe eesmärgid on teised
Teadagi on haiguste põhjustes suur osa ka kurval saatusel, kuid diagnoosid omakorda pole kogu tõde. Hullud on lood kahjuks ka teenistusse valitute võimega iseend liigutada, rääkimata elementaarsete spordialade valdamisest. Poistel napib nii jõudu, vastupidavust kui oskusi, kuigi teenistusse on välja valitud kõige sitkemad.
Siin pean vastu vaidlema naiivsele usule, et kaitsevägi on kasvatusasutus ja et ajateenistus on noorsoo karastuse tagatis. Kahekümnenda eluaasta kandis oleme jäänud sellega juba suuresti hiljaks ning usutavat seost ajateenistuse ja hilisema kehalise aktiivsuse vahel pole näha.
Väeossa jõuab pealegi vaid kolmandik noormeestest, enne oleme pidanud välja praakima selle enamuse, kellele karastust just rohkesti tarvis oleks. Hästi treenitu aga hoopis kaotab ajateenistuses vormi ja suure tõenäosusega lõpetab see ta spordikarjääri.
Teenistus pakub küll koormust, kuid see on sõjalise suunitlusega. Treeningu ja tervise tugevdamise seisukohalt on metoodika ebatäiuslik – andku kõik kaitseväe elukutselised spordiinstruktorid mulle andeks see ülestunnistus. Nende siht ühtib kaitseväe omaga ning nende ettevalmistus ei põhine vähemasti süstemaatiliselt sellisel kehakultuuriharidusel ega erialalisel atesteerimisel.
Vahe on eesmärkides, päevakavas ja keskkonnas, kus määravad väljaõppe huvid. Koormuste vastavus kehatüübile ja ettevalmistusele, nende järkjärgulisus ning varustuse valik – need on põhitõed, mida algajale spordiharrastajale alati põhjalikult sisendatakse, mis aga sõjaväe oludes mõjuvad virisemisena. Seepärast pole meil paraku ajateenistusest loota ka head ja püsivat kehalist tulemust.
Poliitikutel pole ühiskonna soovimatute arengute vastu paraku nii kanget rohtu nagu tahaksime ja nagu nõutakse. Muret naeruvääristavalt mõjub, kui eksponeerime karjuvalt ebasportlikke kehasid suusakangelaste kaisus või dekoreerime näitamiseks mundriga. Kui Keskerakond ihkab lõhkuda konkureeriva partei monopoli spordis (PM 15.12.), tuleks tal alustada ikka spordi harrastamisest, mitte ei peaks keskendama oma aktiivsust alaliitude juhtide parteilise kuuluvuse üle arvepidamisele.
Suurem isiklik panus ja eeskuju suusarajal või ujulas oleks poliitikute poolt vähemasti moraalne, kuigi mitte tingimata sütitav.
Usutav kaitseväe juhataja
Isikutest sõltub mõndagi. Uue kaitseväe juhataja jutt poistest, kelle «taguots on laiem kui õlad», mõjub ta enda eluviiside taustal kaitseväes kindlasti usutavalt ja innustavalt.
Spordilembene partner kaitseväe eesotsas oli väga oodatud ja kindlasti tõuseb sellest praktilist tulu harjutamistingimuste parandamisel väeosades. Arengukavad ja praktiline tegevus on ignoreerinud viletsat olukorda selles vallas. Ladusamalt läks mullu spordirühma loomine ja paarkümmend tippu saab oma spordikarjääri nüüd kaitseväes jätkata.
Aga see kõik on vaid väike osa rahvast. Poliitikad peavad ühiskonna arenguid pikka aega suunama ja siin on kaks põhimõttelist rõhuasetust.
Esiteks tuleb harjumused, oskused ja väärtused kujundada koolieas. Kooliprogrammid palju ei mahuta, seepärast oleks iga-aastane ringiraha hea stiimul ja leevendus kasvanud majanduslikele tõketele meelisala harrastamisel.
Teiseks on vaja riigi ja omavalitsuste toel ehitada ja kõigile kättesaadavaks teha kõige tervistavamate alade rajatisi – suusa-, jooksu- ja rattaradu ning ujulaid. Valimiste kontekstis võiksid neile asjadele mõelda nii valijad kui kandidaadid.