Poliitika üks saatan on sõnasabad ja neid on valitsus oma vaenlaste jaoks ripakile jätma hakanud liiga sageli. Viivitamatult riputasid nood end ka peaministri sõnade külge, et valitsus ei ole arutanud pooleteist miljardi eest laskemoona ostmist. Ühel ja teiselgi moel ta muidugi on arutanud, valitsusjuhi vastus ent oli vaid reageering ust ja ajakirjanduses sõnu paugutanud kantsleri süüdistustele. Küsimus tema arvates oli tol hetkel ainult konkreetses paberis ja istungi päevakorras. Laiem publik ei oska ja kitsam silmakirjateenrite ring eesotsas Urmas Reinsaluga ei taha sellistel puhkudel aru saada, millest jutt on, kui öelda “ei ole arutanud”. Tulemus on praegu julgeoleku tunde vähenemine ilma põhjuseta ja lihtsalt ebaõiglus.
Kaitseministeeriumi kantsleri hinnangu taga, et poliitikud ei võta riigikaitset tõsiselt, on kahtlemata omad koostöö probleemid haldusalas. Aga nad olid ja jäävad avalikkuses esitamiseks kohatuteks. Esiteks kuna mees teab, et riigikaitse on meil aastaid olnud Suure Peetri rollis ja kaitsekulud on kasvanud meeletu kiirusega oludes, kus kõik väikesed peetrid koomale peavad tõmbama. Silmakirjateenrite, vorstikauplejate ja väljapressijate töö tulemusena on riigirahandus Eesti tugevusest kaheksa aastaga muudetud Eesti julgeoleku nõrgimaks lüliks. Ka kaitsekulude ilma katteta tõstmine on olnud osa eelarvepuudujäägist, veerand kui viiendik, too kokku ent on prognoositud kasvama kuuendikuni Eesti maksutulust. Aga fakt on, et puudujäägi kiuste kaitsekulu kasvab kiiresti.
Üsna küüniline on nimetada kaitsekuludesse suhtumist ebatõsiseks ka seetõttu, et Eesti on NATO suurimaid panustajaid oma jõukusega võrreldes ning – NB! – on NATO teine või kolmas laskemoona tellija USA järel jõukusega ilma võrdlemata, absoluutnumbrites. Ilmselt ostame moona jõukusega võrreldes kõige rohkem üldse. Kõrge koht absoluutkategoorias on meil hõivatud alla ühe protsendi ressurssidega ühenduse tervikust. Selle pooleteise miljardi puhul on jutt ju just laskemoonast ja mul on olnud isegi pisuke kõhklus, kas me endiselt ei peaks venelaste tehnikat oma relvadega ära põletama ennekõike Ukrainas, nagu just kantsler on kenasti öelnud. Kuna laskemoona turul napib, on õigustatud küsimus, mis piirini me seda koduseks tarbimiseks sõdiva liitlase eest ära ostame, mis ei tähenda, et ma otsustega sisimas rahul poleks.
Teiseks muidugi on kantsler olnud tubli meeskonna liige ja osaline kaitsepanuse järsus tõstmises. Ent nii tema kui ka sõjaliste nõuandjate jutt, et kust raha tuleb, pole nende asi, muutub ebakonstruktiivseks hetkest, kui nad lusikaid nurka viskavad ja süüdistusi paugutavad. Nad tegelikult teavad, et valdkonnad konkureerivad piiratud ressursile kõik, oskavad kõik ennast julgeolekulegi oluliseks rääkida, ent jäävad eelarveprotsessis riigikaitse soovidele aina alla.
Nad teavad ka, et ühiskonna valdav meeleolu on olnud pahameel maksude pärast. Poliitilised tühikargajad ja silmakirjateenrid sõidavadki seepärast siiani kaitsekulude tõstmist nõudma ja teisi valetamises süüdistama autodega, millel on sisult valelikud makse “stoppavad” ja “pidurdavad” hüüdlauseid. Ja mitte keegi neist ei kahetse, et nemad, mitte praegune valitsus, riigirahanduse oma ultimaatumitega allamäge veerema panid.
Üks värskem näide sellest on ka riigikaitsest, kuigi suurtest suuremate kaitsekulude lubamine on maksude eitajatelt olnud tegelikult püsitegevus. Kahe aasta eest ilmus koalitsiooni kuulunud toonane keskerakondlane, nüüdne isamaalane JK pea iga nädal mingi utoopiaga eetrisse sadu miljoneid nõudma. Lastetoetuste afäär maksis neile lõpuks valitsuse koha, ent lõi riigirahandusse siiski uue sügava augu. Elektri hinnakompensatsioone õnnestus tal samuti välja pressida ebamõistlikult sõltumata vajadusest. Tema kroonijuveel oli aga “keskmaa õhutõrje”, mida olevat vaja viivitamatult, aga peaministri erakond ei võtvat seda tõsiselt. Kuigi oli teada, et tellimus võtab aega kolm aastat, maksab sõltuvalt ambitsioonist sadu miljoneid kuni miljard, ent pole mingi imerohi, saadi see lugu pea sama hästi laulu kõlama kui praegune poolteist miljardit laskemoona kohe.
Toona ja ka nüüd tunnistas kaitseväe juhataja, et selline prioritiseerimine on rumalus, õhutõrje on vähemalt kolmekihiline ja enne keskmaa oma on vaja mitut muud väga kallist asja. Valitsuspoliitikud, ka mina, seletasid korduvalt ka seda, et lähenenud NATO tippkohtumine tõotab käsitleda õhutõrje kollektiivset lahendust, kuna süsteemi olid juba ammu soetanud palju liitlased. Vastuseks oli laim, et oleme õhutõrje vastu, ent me sõnade järgi on asi siiski ka läinud. Praegu on meie keskmaa õhutõrjet tegemas Hispaania, ent ka oma süsteem on tellitud täitmisega tuleval aastal, ilma et see tooks kaasa mingit julgeolekuimet. Parteilaste püsitatud puuslik ent oligi valmiseelseks tarbimiseks.
Seekord on summa veel suurem ja Eesti kaitsekulude tase juba üle kolme protsendi SKP-st. Teiste valdkondade pitsitus ja eelarve seis on veelgi tõsisemad. Aga julgeoleku huvides ei ole hirmutamine ukse taga ootavad sõja ja valitsuse ükskõiksusega. Kumbki pole lihtsalt tõsi. Ma võin alati nimetada mitu asja, kus valitsus parem võiks olla, aga riigikaitse nende hulka ei kuulu.
Lõpuks, Eesti tagab oma julgeolu endiselt kollektiivselt, on selle kollektiivi sees endiselt üks kõige tõsisem suhtuja ja julgeoleku teema eestkõneleja. Kaitseväe juhataja kujund 2.31 kõrgust hüppamisest on küll efektne, aga vajab täpsustust, et sisuliselt on enda rekordit nihutatud meetrite kaupa, ent tarvis on Venemaa vastu kollektiivseid sadu meetreid ja tegu on sootuks mitmevõistlusega. Eesti osa selles distantsis on proportsioonilt väga suur ja keskendubki praegu laskemoonale. Aga julgust pakkuvaid oste on töös mitu.
Valitsuse tööloogika muide on eelarvetaotlused kokku koguda, liita ja ära võrrelda. Pooleteistmiljardilised unistused on sõjaliselt põhjendatud, aga nad tuleb paratamatult panna ressursside ja aja raamidesse ning seda ilma kodusõjata. Ühiskond ei püsi koos, kui minna neid ellu viima tervishoiu, pensionide, hariduse, sisejulgeoleku arvel, kus suured summad praegu kuluvad.
Ka maksude vaenamisega peab arvestama. Maksudele või laenudele riigikaitse sildi riputamine on asendustegevus, mis sisu tegelikult ei muuda. Ei aita üksmeelele kaasa ka jutt, et kinni peaks riigikaitse maksma ainult jõukamad, sest julgeoleku panus peab olema laiapõhjaline igas mõttes ja iga maksu puhul jõukamad nagunii rohkem maksavad. Praegune ebakindluse põhjuseta külvamine riigikaitse suhtes ei lisa Eestile võimeid, küll aga röövib julgust olla, ette võtta, lapsi muretseda. See tuleb lõpetada.