Senisest suuremat ISIS-e vastast sõjalist operatsiooni ei tohi algatada emotsionaalselt pinnalt, kirjutab tänases Eesti Päevalehes kindralleitnant reservis, riigikogu liige Johannes Kert.
Tunnen kaasa Pariisi terroriohvrite omastele ja mõistan Prantsusmaal ja Euroopas laiemalt tekkinud meeleolusid, aga arvan siiski, et ISIS-e vastast sõjalist operatsiooni Süürias ja Iraagis ei tohiks algatada emotsionaalselt pinnalt.
Venemaa ja Prantsusmaa on intensiivistanud ISIS-e vastaseid õhurünnakuid. Nende esialgne tegevus sarnaneb pigem kättemaksuaktsiooniga. Üritatakse luua kaugemaleulatuvat strateegiat, kuid see võtab isegi parimal juhul aega.
USA õhuväe tegevus on seni olnud suunatud Iraagi ja ka Iraagi Kurdistani vägede õhust toetamisele, eriväelased on andnud ka väljaõpet. President Barack Obama on isegi viimaste Euroopas toimunud terrorisündmuste valguses keeldunud USA vägede tegevust laiendamast.
Samal ajal paistab kõigile olevat selgeks saanud, et maaväe mängutoomiseta ei ole territoorium kontrollitav. ISIS-e maa-ala on suuruselt võrdne Suurbritannia territooriumiga. Sellise ala oma kontrolli alla haaramine on väga tõsine sõjaline, aga ka poliitiline ülesanne.
Raskesti sündiv konsensus
Kindlasti on head põhjused, miks Prantsusmaa ei ole pöördunud NATO ega Euroopa Liidu solidaarsusklausli 222. artikli poole, vaid üritab kasutada Euroopa Liidu lepingu (nn Lissaboni lepingu) 42. artikli lg 7 palju paindlikumat sõnastust: „Kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega kooskõlas ÜRO põhikirja artikliga 51. See ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära.”
Selle sätte rakendamine nõuab ainult liikmesriikide panust ning käivitamiseks pole vaja eraldi formaalset otsust Euroopa Liidu tasemel, sest liikmesriikide kohustus abi osutada on kirjas juba artiklis endas. Tõenäoliselt on arvestatud konsensuse saavutamise raskusi, NATO kogemusi, senist hõivatust Afganistanis ning NATO suhtumisi ja Venemaaga praktiliselt suhete katkestamist.
Venemaa sekkumine Süüria konflikti on tekitanud Euroopa Liidus julgeolekupoliitilise segaduse. Moskval on mängus suur hulk huve. Eelkõige on Süürias pikemat aega valitsenud Bashar al-Assadi režiim olnud Moskvale piirkonnas ustav liitlane, turg Venemaa sõjatööstusele ning geopoliitiline takistus Saudi Araabia ja teiste Araabia poolsaare naftariikide torujuhtmetele Euroopasse.
Süüria valitsev režiim on Moskvale võimaldanud sõjalaevastiku baasi Vahemere idaosas ja õhuväebaasi. Praegu mängib rolli ka fakt, et ISIS-e ridades võitleb kuni 7000 Venemaalt pärit islamisõdalast, keda ei oodata mingil juhul Venemaale tagasi, vaid loodetakse hävitada just Lähis-Idas.
Pärast Pariisi terrorirünnakuid on osa prantslasi avaldanud mõtteid luua Venemaaga koalitsioon. Kuidas luua toimiv koalitsioon? Kas eesmärkides on ühisosa saavutatav?
Venemaad huvitab Süüria praeguse režiimi jätkumine, aga Prantsusmaa toetatud Süüria mõõdukad opositsiooniväed on siiani pigem olnud Venemaa õhulöökide sihtmärk. Kui Prantsusmaa siiski lepib Venemaaga mingitel tingimustel kokku, siis pole kindel, kas ta leiab Euroopast omale kampaanias osalemiseks piisavalt liitlasi. On keeruline ette kujutada kokkuleppele jõudmise protsessi Venemaa juhtidega, kes on seni süsteemselt valetanud stiilis „Ida-Ukraina konfliktis ei osale Vene vägesid ega relvastust”. Ei ole loogilist ega arusaadavat põhjust, miks vaadelda Venemaa käitumist Süürias Ukraina sündmustest lahus. Ka Moskva sõnapidamisega (näiteks Minski lepete järgimise puhul) on, nagu on – või pigem ei ole kuidagi.
Venemaa mäng publikule
Türgi demonstreeris kõigile, aga eelkõige Moskvale, et ei talu reeglite rikkumist lõpmatuseni. Õhuruumis ja merel laiutamisega harjuda jõudnud Putin ja tema režiimikaaslased on raevus ning teevad Türgi asjus ilmselgelt emotsionaalseid otsuseid. Vene lennukid on hakanud kaasa vedama õhk-õhk-tüüpi rakette, mis on küll pigem mäng publikule kui enesekaitsevajadus. Süüriasse on toodud ka suure tegevusraadiusega õhutõrjekompleks, nagu oleks karta Türgi või mõne teise riigi õhurünnakuid Süürias asuvatele Vene vägedele. NATO liitlased eesotsas USA-ga on asunud Türgi seljataha ning muutnud Venemaaga koalitsiooni moodustamise võimaluse veelgi keerulisemaks. Kuid Putini ja Obama kohtumiselt jäi kõlama, et USA vaatleb Ukraina ja Süüria sündmusi eraldi ning Venemaa jõupingutused Süürias ei muuda USA Ukraina-poliitikat. Loodetavasti järgitakse USA eeskuju järjekindlalt ka Euroopas.
Euroopa Liidu huvides on jälgida, et Ukraina ja teiste idapartnerlusriikide suveräänsed huvid oleksid arvesse võetud. Peking jälgib suure huviga Ukraina ja Süüria arengusuundi ning Euroopa Liidu ja USA käitumist. Kui uute sündmuste foonil andestataks Kremlile Krimmi okupeerimine, saaksid Pekingi juhid pretsedendi oma ambitsioonide edasiseks teostamiseks Lõuna-Hiina mere piirkonnas. Kriisi laienemise potentsiaal kasvaks globaalseks.