Keskerakonna pealiku Mihhail Kõlvarti jõuline reaktsioon erakonnakaaslasest Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi direktori Sergei Teplovi vallandamisele avas ukse arutelule, mis pole tegelikult sugugi uus: kes juhib pealinna vene koolivõrku ning mis on selle tegelik poliitiline eesmärk? Nii kirjutab jurist ja Tallinna linnavolikogu liige Jevgeni Krištafovitš.
Inimene, kes on kõige visamalt seisnud vastu eestikeelsele õppele üleminekule, pole mitte vallandatud direktor, vaid Mihhail Kõlvart ise.
Just tema oli see, kes aastate jooksul kujundas Tallinna vene koolides süsteemi, mis võimaldas hoida ametis õpetajaid, kes ei valda eesti keelt ega tee vähimatki pingutust seda õppida. Parteiline koolijuht oli selles süsteemis vaid sõnakuulekas käsutäitja.
Keskerakonna tagasitulek Tallinna võimu juurde tähendab väga selgelt, et vana praktika taastub. Põlu alla satuvad nüüd hoopis need koolijuhid, kes reaalselt tegelesid eestikeelsele õppele üleminekuga, mitte ei ehitanud Potjomkini külasid, mis väljast nägid välja õiguskuulekad, kuid mille sisus valitses endiselt venekeelne paralleelmaailm. Need juhid, kes püüdsid selles aastaid kultiveeritud soos lõpuks korra majja lüüa, saavad nüüd peagi aru, et uus võim ei otsi kvaliteeti, vaid truudust.
See kõik oli ettenähtav nii enne kui ka pärast valimisi. Isamaa kandidaat Riina Solman ütles juba kaks nädalat enne hääletamispäeva, et äsja eestikeelsele haridusele ülemineku pärast teleintervjuus “kahjutunnet” väljendanud Kõlvarti poliitika on kõlvatu, ja Solmanil oli õigus. Kõlvart tuli valimistele selge kavatsusega panna pausile kogu üleminek. Täpselt nii on nüüd Tallinnas minemas.
Erakond Isamaa hoiatas septembris oma agitatsioonis, et Keskerakonna võimule naasmise korral hakkab Tallinnas domineerima “russki diktant” (vene diktaat). Toona kõlas see hüperboolina. Täna on piinlikult selge, et neil oli tuline õigus. Põlastusväärne on aga see, et see sai võimalikuks just Isamaa häälte toel. Isamaa on müüdud “russki diktandile” ja seda ei saa defineerida kuidagi teisiti kui poliitilise selgroo murdmisena.
Nüüd istub Isamaaga koalitsioonis ka Keskerakonna poliitik Sergei Ptšjolkin. See on mees, kes on avalikkuse pahameelt pälvinud metsavendade nimetamisega bandiitideks ja küüditamise õigustamisega. Pärast Keskerakonna eemale tõrjumist vallandati ta Tondiraba huvikoolist, ent nüüd õpetab ta Lasnamäe lapsi edasi, sest erakonnakaaslasest koolidirektor võttis ta kohe tööle. Ta on väärikas kandidaat süsteemile, millele pole Eesti riigi väärtused, aus ajalugu ega eestikeelne haridus prioriteet, vaid tülikas kohustus.
Olen jälginud eestikeelsele õppele ülemineku protsesse pea 20 aastat. Ma tean täpselt, mis hakkab nüüd juhtuma. Kremlimeelsed või need koolitöötajad, kes lihtsalt ei soovi loobuda mugavast venekeelsest keskkonnast, olgu nad vormistatud õpetajatena, laborantidena või “spetsialistidena”, eesti keelt õppima ei hakka. Nad pole seda teinud seni ja nad ei tee seda ka edaspidi. Miks peaksidki, kui poliitiline juhtkond annab mõista, et nõudeid võib eirata?
Tallinna haridus on taas liikumas suunas, kus eestikeelne kool muutub deklaratsiooniks ja venekeelne tegelikkus normaliseerub. “Russki diktant” tuleb tagasi ja vene koolides ei hakka domineerima eesti keel, vaid hoopis Isamaa poliitikud Reinsalu, Solman ja Sester istuvad ritta nagu koolipoisid ja hakkavad vene keeles kirjutama, mida komissarid käsivad. “Diktandi” teksti kirjutab neile Ptšjolkin ja ettelugejaks ehk nende terminoloogia järgi “diktaatoriks” tuleb Mihhail Kõlvart.