Õiged otsused eestikeelse hariduse osas peavad saama langetatud, sellega enam viivitada ei tohi
Kesk- ja Ida-Euroopa vaateid uurinud raport (EE 06.06), mille kohaselt veerand Eesti inimesi ei pea Putini Venemaad sõjaliseks ohuks Eestile, ja viiendik arvab suisa, et Eesti peaks lahkuma NATO-st, näitab, et Putini režiimi strateegilised partnerid on teinud Eestis tubli töö meie sisejulgeoleku nõrgestamisel.
Kremli valitsejate jutupunkte vahendanud poliitikuid on Eestis alati olnud piisavalt. Ja tegemist ei ole ainult Vene saatkonnas tööl käivate meeridega või Solovjovi vihkamissaates Euroopa Liidu eksperdina esinevate venekeelsete saadikutega. Kui näiteks Mart Helme annab vene keeles intervjuud, siis seal samuti räägitakse, et venelased ei ole rahvas või rahvus, vaid venelased olevat tsivilisatsioon.
Ka diktaator Putin arvab teatavasti sama – Vene tsivilisatsioon ei tunne üldse riigipiire, Ukraina ja Valgevene kuuluvad sinna nagunii, kuid miks mitte ka Pribaltika. Võivad need piiriäärsed riigid mängida ajutist iseseisvust küll, aga vähemalt kuuluma Moskva mõjusfääri on nende absoluutne kohustus, ning NATO peab taganema 1997. aasta piiride taha.
Putini tegevust positiivselt hindavate eestimaalaste arv langeb üsna täpselt kokku Keskerakonna ja EKRE tuumikvalijate arvuga. Minu subjektiivsel hinnangul ongi kuskil veerand Eesti rahvast, kelle jaoks on teisejärguline küsimus mis värvi lipp Pika Hermani tornis parasjagu lehvib: venekeelsete seas circa pool, eestlastest 10-15%.
Jah, oma Quislingeid ja Petaine on piisavalt igal rahval. Kui Putinil oleks piisavalt sõjajõudu, et Eestit taas okupeerida, siis kollaborantide valitsuse moodustamiseks kaadreid leiduks.
Miks eestivenelaste seas on nii palju reetureid, suisa neli-viis korda rohkem kui eestlaste seas? Sama uuringu järgi Poolas näeb Venemaad ohuna riigi julgeolekule 90% elanikkonnast, Leedus 86%. Miks meil ainult 68% ja Lätis 64%?
Mis ajahetkel meie integratsioonivasikas on aia taha läinud? Naiivne küsimus, vähemalt minu jaoks, sest ma ei usu seda 30 aastat korratavat mantrat, et meil pole piisavalt õpetajakaadrit, et poolsada vene kooli eesti õppekeelele üle viia. Me ise siin kolm aastakümmet ainult soojendanud õhku selles küsimuses, aga Eesti Vabariigi suurima õpilaste arvuga kooli on seni juhtinud isik, kes ei osanud riigikeeles kolm sõnatki ritta seada.
Kuidas noorel inimesel peaksid kujunema eestimeelsed väärtushinnangud, kui tema enda koolis Eesti presidendi portree asemel on Vene Föderatsiooni suursaadiku pilt, ja Tallinna linnavalitsus koosneb „Ühtse Venemaa“ lepingupartneritest? Noor inimene teebki loogilise järelduse, et kogu Eesti värk ongi lihtsalt mull, kui talle võimaldatakse lõpetada gümnaasiumi sisuliselt eesti keelt oskamata, kuigi paberite järgi tema haridus peaks olema eestikeelne.
Russki Mir aga seevastu ei ole mull, sest Putinit toetavad poliitikud on mõjukamate isikute edetabelite tipus, ja nad langetavad otsuseid, mis mõjutavad Eesti inimeste elu.
See näeb välja muidugi väga lahe, kui Eesti poliitikud manitsevad Emmanuel Macroni, kes liiga tihti helistab Putinile, aga meil endal on kodutöö suuresti tegemata. Me alustasime deputiniseerimisega liiga hilja, kuid see on ikkagi parem kui mitte kunagi. Vene propagandakanaleid oli vaja sulgeda aastaid tagasi, „Surematu polgu“ ninameestele hundipassi anda oleks ka võinud palju varem koos viisakeeldude rakendamisega Kremli ööbikutele.
Järgmine samm oleks poliitiline puhastustöö: viiendiku häältega esinduskogudesse saanud putinimeelsed poliitikud ei tohi istuda tüüril. See vastutus on 4/5 poliitikutel, kes ei tohi mängida „business as usual“ või „kambakat me Tallinnas ei tee“, vaid peavad kõrvaldama neid võimult sama solidaarselt, nagu Euroopa Liit kehtestab praegu sanktsioone Putini režiimi suhtes.
Ning õiged otsused eestikeelse hariduse osas peavad olema lõpuks langetatud, sellega enam viivitada ei tohi.