Üleskutset vähemalt natuke Jumalat karta ei tohiks pidada Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 40 tagatud usuvabaduse õiguse rikkumiseks. See on minu arvamus, mis põhineb kristliku õpetuse teoloogilisel analüüsil. Olen veendunud, et Kristus ei soosinud rahulike elanike genotsiidi ega naiste, laste ja vanurite tapmist, kirjutab jurist Jevgeni Krištafovitš.
Kui keegi usub vastupidist ja palvetab džihaadi eest, siis on tõsi, et põhiseadus, erinevalt moraalist, sellist usku ei keela. Kuid niisuguste veendumuste avalik levitamine on vastuolus mitmete põhiseaduse garantiidega.
Õiguslikust seisukohast on olukord palju selgem: ükski demokraatliku riigi põhiseadus ei kaitse sõda, vägivalda ja genotsiidi propageerivate organisatsioonide tegevust, vaid kohustab seadusandjat ja õiguskaitseorganeid selgesõnaliselt takistama sellist tegevust kõigi olemasolevate vahenditega, tagades avaliku julgeoleku ja rahu laiemas mõttes.
Kui võtame Eesti Vabariigi põhiseaduse, siis selle preambulis on sisemise ja välise rahu doktriin tõstetud pärast pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni taasloodud riigi üheks põhieesmärgiks.
Tekib küsimus, kuidas toimida olukorras, kus riigil on kohustus kaitsta rahu ja üks organisatsioon kaitseb oma õigust omada kanoonilisi sidemeid kirikuga, mis kutsub oma kogudust «südametunnistuse vabadusele» tuginedes üles genotsiidile ja muudele sõjakuritegudele?
Kas südametunnistuse puudumine kuulub südametunnistuse vabaduse alla? See küsimus toob meid tõsise juriidilise dilemma juurde, mida juristid Evestus ja Knjazev nimetasid oma avalikus kirjas siseministrile Eesti Vabariigi aluste hävitamiseks.
Ma ei nõustu sellise radikaalse hinnanguga. Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi ja paljude teiste riikide valitsused on võtnud kasutusele rangeid meetmeid ekstremismi propageerivate mošeede ja usuühenduste vastu.
Ka minul on ikka veel raske uskuda, et me pidime alustama asjakohast arutelu Eestis Venemaa patriarhi juhtumist, mitte mõnest Lähis-Ida kõrbest pärit tavalisest kõrilõikajast, kes klammerdub oma räpaste veriste käppadega püha Koraani külge ja lubab kaamera ees surma kõigile neile, keda ta peab uskmatuteks ja usust taganenuteks Euroopa linnade tänavatel, mis on tema arvates tulvil kõlvatust ja rüvedust.
Mina isiklikult ei näe mingit vahet sellel abstraktsel pseudomoslemi timukal ja õigeusu maailma peamisel häbiplekil – Moskva patriarhil Kirillil (Gundjajevil). Seepärast kaldun õiguslikus hinnangus piiravatele meetmetele, mille eesmärk on katkestada igasugused sidemed Kirilli juhitava religioosse organisatsiooniga, toetama siseministeeriumi.
Ministeeriumi plaan põhineb meie põhiseaduse kõige olulisematel põhimõtetel, kaitseb rahu ja avalikku julgeolekut ning võitleb äärmusliku ideoloogia leviku vastu. Või lihtsalt, nagu kirjutas Puškin, kuningas Herodese eest ei saa palvetada – Jumalaema ei luba.
Oluline on märkida, et seda lähenemisviisi kohaldatakse ka edaspidi olukordades, kus usulised organisatsioonid on otseselt äärmuslike ja terroristlike rühmituste alluvuses.
Sellisel juhul ei mängi mingit rolli viited õigeusu tuhandeaastasele ajaloole, sest sõjakurjategijate kaasosalised, kes on vägivaldselt haaranud võimu kirikus, ei saa loota oma ebaseaduslikus tegevuses seaduse kaitsele.
Vene keelest tõlkis Anneli Sihvart