On kurb, kui poliitiline võitlus muutub meie linnas sõnasõjaks ja isegi lõhkumiseks. Normaalse kasvatusega inimene ei lähe ju naabri ust sodima ega tema aeda prügi viskama. Miks siis lubada seda endale poliitikas? Avalikus ruumis rikutud valimisplakat näitab, et austus kolleegide, oponentide ja kogukonna vastu hakkab kaduma, kirjutab Pärnu linnavolikogu aseesimees Jane Mets.
Pole uudis, et inimesed on väsinud. Hinnatõusud, ebakindlus ja pidev pinge on pannud paljud proovile. Kuid see ei õigusta matslikku käitumist. Arvamuse väljendamiseks on meil valimised. Hääletuskast – mitte soditud sein või lõhutud plakat – on koht, kus rahvas saab öelda oma sõna.
Olen volikogus olnud ligemale 30 aastat ja selle aja jooksul näinud väga erinevaid koosseise. Jah, vaidlusi ja eriarvamusi on alati olnud, see on normaalne, nii peabki. Kuid alati on juhindutud linna ja kogukonna huvidest. Oluline, et otsused oleksid põhjendatud ja läbimõeldud. Jah, vahel on isegi kuumaks läinud, kuid alati on säilinud viisakus.
Nüüd paistab pilt muutuvat. Liialt sageli seatakse esikohale isiklik mugavus või populism. Näiteidki ei pea kaugelt otsima: kui volikogu liige mõtleb esimesena sellele, kuidas endale tasuta parkimist tagada, on midagi väga valesti. Selline käitumine õõnestab usaldust, olgu vabandused ükskõik millised, ja annab inimestele märku, et volikogu on isiklike huvide teenimise koht.
Pärnu on ilus linn. Meil on meri, jõeäär, suvepealinna melu ja tugev kogukonnatunne. Aga ükski nendest väärtustest ei muuda meie linnas elu paremaks, kui volikogus valitseb kraaklemine ja vastastikune halvustamine. Kuidas saavad inimesed uskuda oma esindajatesse, kui saalist kostab arutelu asemel sarkasmist ja solvanguist tiine sõnasõda?
Kõige rohkem teebki kurvaks, kui eestlasele omane viisakus ja rahulik arutlus asendub kiuslikkuse ja lõhkumisega. Kui usutakse pimesi juhte, kelle eesmärgid on sageli läbipaistvalt enesekesksed, kaotame kõik. See ei too kaasa paremaid otsuseid ega õiglasemat linnaelu. Vastupidi, see tekitab trotsi ja usaldamatust, mida on väga raske taastada.
Ma ei kutsu kedagi üles toetama üht või teist erakonda. Küll aga mõtlema, kuidas me vaidleme. Kas suudame poliitilises võitluses säilitada väärikuse ja austuse, nii et hiljem ei peaks iseenda ega oma laste silmis piinlikkust tundma? Lapsed ja lapselapsed järgivad meie eeskuju. Kui nemad näevad, et isegi valitud volikogu liikmed ei suuda rahulikult arutleda, miks peaksid nemad seda oskama?
Meil kõigil on aeg endalt küsida: kas tahame Pärnut, kus otsuseid tehakse konstruktiivses ja sisukas arutelus? Või lepime linnaga, kus võidab kõige valjem hääl ja kõige teravam solvanguvõte? Vastus peaks olema lihtne: Pärnu väärib stand-up-etenduse asemel väärikust.
Lõpuks. Kui me ei pea lugu oponentidest, siis mille jätame oma järeltulijatele? Linna, kus vaen kõlab valjemini kui mõistus ja austus? Või kogukonna, mille üle tunneme siirast uhkust? Valik on meie kätes. Mina usun, et Pärnu inimesed on targemad, kui praegu vahel paistab, ja väärikus ja kultuursus püsib endiselt au sees.