Ligi kuus aastat tagasi alustas Eesti 13 suuremahulise vee- ja reoveeprojektiga, mille kogumaksumus oli tollasel hinnangul ligi 3,7 miljardit krooni.
Postimees, 26.09.2007
Ligi kuus aastat tagasi alustas Eesti 13 suuremahulise vee- ja reoveeprojektiga, mille kogumaksumus oli tollasel hinnangul ligi 3,7 miljardit krooni. Umbes 80 protsenti sellest summast lubas Ühtekuuluvusfondi kaudu tasuda Euroopa Liit, ülejäänu jäi omavalitsuste ja Eesti riigi kanda.
Praegu on pea pool neist projektidest lõpetatud. Valminud on vee- ja reoveerajatised Viljandis, Narvas, Valgas ja Raplas, laiendatud ja uuendatud on Tartu vee- ja kanalisatsioonivõrgustikku. Ehitus käib Narvas, Kohtla-Järvel, Viimsis, Pärnus, Kärdlas ja Haapsalus, hanked on välja kuulutatud Paides, Matsalus, Saaremaal, Hiiumaal.
Kui Tartu tunnelkollektori, Viljandi ja Narva reoveepuhasti ehitustööd mahtusid veel kavandatud rahalistesse raamidesse, siis teised projektid sattusid hinnarallisse, mis tõstis nende maksumust kohati lausa kolm korda. Nüüd on tööd rahanappuse tõttu takerdunud.
Kuidas hinnad tekkisid?
Kui esimesi veemajandusprojekte kavandati, siis sätestas Ühtekuuluvusfond kui peamine rahastaja projekti minimaalseks maksumuseks kümme miljonit eurot. Nii mahukate ettevõtmiste jaoks tuli omavalitsustel ja veefirmadel seljad kokku panna. Koostöös valmisid suured grupiprojektid, näiteks kogu Matsalu ja Läänesaarte alamvesikonna ja Emajõe-Võhandu valgala kohta.
Mõistagi arvestasid eksperdid projektide ettevalmistamisel ehitushindade kallinemisega, kuid aastatel 2005–2006 toimunud kinnisvarabuumi ja sellega seotud kahe- ja isegi kolmekordset hinnatõusu ei ennustanud isegi Eesti Pank. Näiteks Rapla vee- ja kanalisatsioonitorustike projekt kallines 2005. aastal pea 22 miljoni, Matsalu veevärgi veeprojekt 2006. aastal juba 360 miljoni krooni võrra. Riigihangete käigus tehtud pakkumised näitavad, et Emajõe ja Võhandu valgala esialgu 840 miljoni kroonine projekt on nüüdseks kerkinud enam kui kahe miljardi krooniseks!
Siiani on kallinemisi katnud omavalitsused, keskkonnaministeerium ja Keskkonnainvesteeringute Keskus, ent praeguste arvestuste kohaselt kõikide projektide elluviimiseks puudujäävat ligi kolme miljardit krooni ei saa me ka hulgakesi kokku.
Mida näitas kontrollimine?
Kuigi seaduste järgi on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni korraldamine omavalitsuste ülesanne ja vastutus, on selge, et nad nii suureks paisunud probleemidega ilma abita toime ei tule. Ka on omavalitsuste tase erinev – projektide algatamisel oli mõne puhul küsitavusi isegi nende kaasamisega. Rääkimata sellest, et seaduse järgi pidanuks omavalitsused juba aastaid tagasi hakkama ehitustöödeks vajalikku rahavaru koguma ka veehinda reguleerides. Siis poleks nende taskud praegu nii tühjad.
Aga tagantjärele tarkus ei vii kuigi kaugele, sestap on keskkonnaministeerium tugevdanud kontrolli projektide üle. Näiteks oleme tuvastanud, et projektidesse on lisatud piirkondi ja asulaid, mida taotlustes polnud; kavandatud on majanduslikult ja keskkonnakaitseliselt ebaotstarbekaid lahendusi (näiteks rajada ühe majapidamise liitmiseks üle 500 meetri torustikke) või tegevusi, mille rahastamist saab nõuda hoopiski arendajalt.
Ja mis seal salata – oleme ehitushindu võrreldes märganud sedagi, et hankeid võitnud suured ehitusfirmad on just nende, kogu riigi arenguks nii vajalike tööde puhul rahaküsimisega üsnagi hoogu sattunud.
Keskkonnaministeerium on teinud projektidega toimetulekuks hulga ettepanekuid, lähtudes eeskätt kohalikest seadustest ja ELi vastavatest direktiividest. Näiteks oleme soovitanud vähendada hangete mahtu ja võimalusel neid tükeldada, et osaleda saaksid ka väiksemad firmad. See suurendab konkurentsi ja mõjutab hinnapakkumisi.
Ka soovitame avatud pakkumismenetluste asemel eelistada läbirääkimistega menetlust, et pakkujatega läbi rääkida nii töömahtude, tehniliste lahenduste kui ka hinna osas.
Kust saada raha?
Ilmselt need abinõud küll vähendavad projektide maksumust, kuid lisaraha vajadus jääb. Kust ja kuidas raha saada? Üks lahendus on see, et omavalitsused vaatavad koos veefirmadega oma võimalused üle, arvestavad sinna juurde Ühtekuuluvusfondi toetuse ning teevadki töid vaid nende võimaluste piires. See aga tähendaks suure osa kavandatud tööde pikaks ajaks edasi lükkamist.
Teine lahendus oleks ette võtta vaid need tööd, mis korrastavad reovee kogumise neis asulates, kus elab üle 2000 inimese. Keskkonnaministeeriumi arvestuste kohaselt oleks sel juhul lisaraha vaja
1,4 miljardit krooni. Minu hinnangul oleks just see variant praegu kõige jõukohasem.
Kolmandaks tuleks aga kaaluda seda, et kõik projektid lähevad töösse, kuid projektiosalised omavalitsused tükeldavad hankeid ja kasutavad võimalusel läbirääkimistega menetlusi. Sellisel juhul kujuneb täiendavaks finantsvajaduseks hinnanguliselt 2,9 miljardit krooni, seda küll järgneva nelja aasta peale kokku.
Loodan väga, et lähiajal arutame kõik need variandid valitsuses läbi ja langetame ühise otsuse. Aeg ei oota, kuid kiirustamist ei tingi mitte niivõrd ELi trahvi hirm, kuivõrd vajadus varustada Eesti elanikud nõuetele vastava joogiveega ning säästa meie keskkonda reovee saastusest.