Viimaste päevade ajakirjandusest võis jääda mulje, et minu kui uue keskkonnaministri arvates ei olegi Natura alad olulised. Lubage veidi selgitada – kahtlemata pean Natura alasid vägagi olulisteks, kuid nende kõrval tuleb väärtustada ka inimesi, kes Natura aladega üht- või teistviisi kokku puutuvad.
Meie Maa, 16.04.2007
Viimaste päevade ajakirjandusest võis jääda mulje, et minu kui uue keskkonnaministri arvates ei olegi Natura alad olulised. Lubage veidi selgitada – kahtlemata pean Natura alasid vägagi olulisteks, kuid nende kõrval tuleb väärtustada ka inimesi, kes Natura aladega üht- või teistviisi kokku puutuvad. Just seda olen oma väljaütlemistes silmas pidanud ja on hea, et sel teemal on tekkinud avalik diskussioon.
Eesti on oma unikaalse looduskeskkonnaga kui oaas teiste, linnastunud ja paljuski kunstlikult loodud rohelusega Euroopa riikide seas. Tänasel päeval on meie looduskeskkond üsnagi puutumata. Meil on veel alles loomi, linde ning taimi, mis paljudes Euroopa riikides juba suureks harulduseks on muutunud. Euroopa Komisjoni andmetel on 150 Euroopa imetajaliigist ohustatud ligi pool ning kolmandik 520 linnuliigist, 180 roomajast ja kahepaisest ning 150 kalaliigist. 10.000 Euroopa taimeliigist on ohustatud 3000, päris kadumisele on väga lähedal 27 liiki. Peame väärtustama, et võime oma looduskeskkonnas kohata valget toonekurge, rukkirääku, rabakonna ja teisi, enam linnastunud riikides juba harulduseks muutunud liike.
Selleks, et meie väikesel maal asjad sama hulluks ei läheks, on vaja loodust teatud vahenditega (kui tahate, siis võib seda ka bürokraatiaks nimetada) kaitsta. On ilus mõelda, et võiksime lihtsalt kokku leppida, kus ja kuidas loodusega kooskõlas tegutseda, elu näitab aga, et vaja on rangemaid nõudeid. Samas tuleb märkida, et Natura alaks olemine ei välista mõne suurema arendustöö tegemist – see sõltub keskkonnamõju hindamise tulemustest ehk sellest, mida konkreetne arendustöö selles piirkonnas kaitsealusele looduskeskkonnale tähendab.
Kahtlemata tuleb inimestega, keda looduskaitselised nõuded ja põhimõtted enim puudutavad, parimal võimalikul moel suhelda ning neid olukorraga kurssi viia. Selleks on keskkonnaametnikud avalikke koosolekuid pidanud ja maaomanike endi initsiatiivil korraldatud koosolekutel osalenud, artikleid kirjutanud, maaomanikega kirja ja telefoni teel suhelnud ning kui vähegi võimalik, siis silmast-silma konsultatsioone andnud.
Nõnda neid tegevusi üles lugedes on näha, et teavitustööd on tehtud päris mitme kanali kaudu ja üsna suures mahus. Kindlasi ootavad maaomanikud aga veelgi personaalsemat lähenemist ja veelgi enam asjakohast avalikku infot. See on ka igati mõistetav – tegemist on ju nende maad puudutavate piirangutega. Aga – ei saa unustada, et samas avab Natura uksed ka mitmetele privileegidele.
Nii on riik toetanud Keskkonnaministeeriumi vahendusel alates 2001. aastast poollooduslike rohumaade hooldamist ja taastamist loodushoiutoetuste maksmise ja loodushoiutööde tegemise lepingute sõlmimise läbi. Maaomanikud ja -kasutajad on saanud toetust selle eest, et teevad heina või karjatavad väärtuslikel poollooduslikel rohumaadel kariloomi. See on aidanud säilitada seni veel esinevaid poollooduslikke kooslusi ja Eestile omast maastikku. Kuue aasta (2001-2006) jooksul on riik selleks eraldanud iga-aastaselt 18,2 kuni 30,1 miljonit krooni. Hooldatud ja taastatud niitude ja karjamaade pindala ulatus 2006. aastal 21.800 hektarini.
Ka käesoleval aastal saab taotleda (nüüdsest küll PRIA kaudu) mitmeid toetusi, täpsemalt kolme liiki: lisaks pool-looduslike koosluste toetustele hakatakse uue maaelu arengukava raames maksma Natura 2000 toetust põllumajandusmaadele ning erametsaomanikud võivad taotlema hakata saamata jäänud tulu kompenseerimist. Toetuste taotlemise aktiivseim aeg jääb maikuusse, erametsaomanikud peavad aga pastakad sügisel pihku võtma.
Hetkel on oluline, et toetustest kasu saada võivad inimesed asjakohase info ikka kenasti kätte leiaksid ja siin saavad Keskkonnaministeerium ning tema valitsemisalas olev Riiklik Looduskaitsekeskus paljugi ära teha – suhelda otse maaomanikega, kasutada oma veebilehte, selgitada toetuste võimalusi nii maakondliku kui üleriigiliste ajalehtede vahendusel jne. Tähtis on, et me ei unustaks looduse kaitsmise kõrval hoida ja kaitsta ka looduskaitsealadel elavaid inimesi. Võin kinnitada, et selles suunas on just kirjeldatud toetuste näol palju tööd tehtud, kahtlemata leiab aga veelgi võimalusi, kuidas nii kaitsealust loodust kui seal tegutsevat inimest väärtustada nii, et „hundid söönud ja lambad terved” oleksid.