Möödunud aasta oli Läänemerele, meie rannikumerele raske. Jaanuarikuine õlireostus Loode-Eestis koos tuhandete hukkunud lindudega, kaubalaeva Runner uppumine laevade kokkupõrke tagajärjel ning selle vraki vaevaline tühjakspumpamine, kevadine õlireostus Pirital – see kõik on toonud välja meie vähese suutlikkuse tulla toime niisuguste, õnneks maailma mõõdupuude järgi veel väikeste, keskkonnakriisidega.
Meie Maa, 25.01.2007
Möödunud aasta oli Läänemerele, meie rannikumerele raske. Jaanuarikuine õlireostus Loode-Eestis koos tuhandete hukkunud lindudega, kaubalaeva Runner uppumine laevade kokkupõrke tagajärjel ning selle vraki vaevaline tühjakspumpamine, kevadine õlireostus Pirital – see kõik on toonud välja meie vähese suutlikkuse tulla toime niisuguste, õnneks maailma mõõdupuude järgi veel väikeste, keskkonnakriisidega.
Omanäolised ökoloogilised tingimused ja aeglane veevahetus kitsaste Taani väinade kaudu muudavad Läänemere reostusele väga haavatavaks. Kui lisada piirnemine mitme tihedalt asustatud tööstusriigiga ja kiiresti kasvav meretranspordimaht, on selge, et Läänemeri seisab vastamisi suurte keskkonnariskidega.
Eesti on õlireostuse vastu võimetu
Aastal 2004 viis Riigikontroll läbi auditi „Merereostusjuhtumite käsitlemine ja reostuse likvideerimine”. Selle kokkuvõte oli: Eesti riik pole võimeline võimalikku õlireostust Läänemerel ei õigel ajal avastama ega seda ka omal jõul likvideerima.
Olulisemaid põhijäreldusi oli tegelikult neli:
1. Keskkonnaministeerium ei ole suutnud tagada Helsingi konventsiooni täitmist merekeskkonna kaitsel: erinevad ametkonnad ei tee merereostuse käsitlemisel koostööd ning valdkonda reguleerivad riigisisesed õigusaktid on puudulikud ja ebaselged.
2. Merereostusjuhtumid jäävad avastamata. Piirivalveameti võimekus merereostusjuhtumite avastamisel on võrdlemisi väike ega anna kindlustunnet, et toimunud reostusele jõutakse kiiresti jälile.
3. Eesti ei suuda olemasoleva varustusega ulatuslikku reostust likvideerida.
4. Karistused on leebed ega arvesta keskkonnale tekitatud kahju.
Kõik tookord väljatoodud mured on aktuaalsed ka täna. Ning vähemalt esimese ja viimase punkti lahendamine ei sõltu suurtest investeeringutest, mida vaene riik endale lubada ei saavat, vaid jääb pidama ametkondliku saamatuse ja tahtmatuse taha.
2005. aasta märtsikuus otsustas valitsus, et siseministeeriumi juhtimisel tuleb aasta lõpuks välja töötada riiklik reostustõrjeplaan, mis paneks paika koordinatsiooni, käsuliinid, logistika ja infovahetuse.
Ka HELCOM, mille liikmed me juba üle kümne aasta oleme, näeb ühe olulisema sisulise õlitõrje dokumendina ette just riigi tasandil koostatud reostustõrjekava. Loode-Eesti õlireostuse ajal polnud sellise plaani tegemist veel alustatudki.
Täna on riigil kasutada vaid üks ainult reostustõrjeks planeeritud rootslastelt saadud laev Kati (kui see parasjagu remondis ei ole). Lisaks ehitati möödunud aastal paljuski Soome ja Taani toel reostustõrjevõimeliseks ümber ka veeteede ameti laev EVA-316, mis oma funktsioonilt on küll ka jäämurdja ja poomilaev.
Helsingi konventsiooni järgi on Läänemere ääres asuvate riikide rahvusvaheliselt aktsepteeritud miinimumnõue likvideerida 12 tunniga 4,5 ruutkilomeetri suurune merereostus. Möödunud aasta kevadeni oli Eesti ainsa tõrjelaeva võimekus 12 tunni jooksul 0,6 ruutkilomeetri suuruse merereostuse likvideerimine. EVA lisandumisega on võimsus kasvanud 1,2 ruutkilomeetrini, kuid seegi on ligi 4 korda vähem kui vaja.
Teades õlifondi ideed propageerinud keskkonnaministri fondidelembust ja võimekust keskkonnaraha jagamisel, tekib siiski küsimus, … on selline ringtee ikka parim?
Praegu suudavad Eesti tõrjelaevad mahutitesse koguda parimal juhul umbes 300–500 kuupmeetrit õli, HELCOM näeb aga ette, lähtudes Läänemerel transporditavast õlimahust, 2500-kuupmeetrise mahutavuse. See teeb taas vähemalt viiekordse mahajäämuse.
Õlifond pole pääsetee
Endine keskkonnaminister Villu Reiljan käis kevadtalvel Nõva sündmuste järel ainsa tulevikku vaatava lahendusena välja õlifondi rajamise idee.
Õlifondi loomine on läinud üle kivide ja kändude, on tehtud mitmeid järeleandmisi, algsest 2006. aasta plaanist kasseerida iga ühepõhjalise tankeri pealt 10 ja kahepõhjalise tankeri pealt 5 krooni on tänaseks taandutud ühtse mahuni 2 krooni tankerilt.
Raha koguvaks organisatsiooniks planeeriti veeteede ametit ning raha maksaksid laevaterminalid. Õlifondi eesmärk oli katta mere- ja rannikureostuse likvideerimise kulud ning soetada ametkondadele reostustõrjetehnikat. Uus fond asuks Keskkonnafondi järglase Keskkonnainvesteeringute Keskuse juures, mida sisuliselt kontrollib keskkonnaminister.
Teades õlifondi ideed propageerinud keskkonnaministri fondidelembust ja võimekust keskkonnaraha jagamisel, tekib siiski küsimus, kas olukorras, kus ka riigieelarve vähemalt kord aastas vastu võetakse ja vastavad ametkonnad on – või vähemalt peaksid olema – teadlikud oma rahvusvahelistest ja ka siseriiklikest ülesannetest ja kohustustest, on selline ringtee ikka parim?
Kriise, kui nad tulema peavad, jääme ilmselt ka tulevikus lahendama riigi reservfondist, kriiside ennetamiseks tehtav regulaarne ülesehitav töö peaks aga ikkagi tehtud saama eelarve abil.
Vajame riiklikku reostustõrjeplaani
Eelkõige peab aga riigil olema selge ja konkreetne arusaam, kuidas edasi tegutseda. Täna puudub meil ikka veel riiklik reostustõrjeplaan, puudub vastav pikaajaline investeeringute kava, pole ühtset andmebaasi, kus leiduks teavet põhiliste riskipiirkondade, laevateede, tõrjeüksuste, reostustõrje tugipunktide (olgu need kas või planeeritavad) ja muu sellise kohta.
Puudub ülevaade, kes ja kus peab tegutsema, kust saada informatsiooni, kuhu teatada õlileidudest ja ka sellest, kas inimene midagi ka ise teha saab.
Ilma riikliku reostustõrjeplaanita võime praktikas jõuda totra olukorrani, kus pooled ministeeriumid arendavad tasahilju välja oma laevastiku ja ka lennuväe, mida nad siis oma parema äratundmise järgi õlitõrjeks või -seireks kasutavad.
Prognoositakse, et korraliku merereostustõrjesüsteemi loomine võtab aega 10 aastat, eeldusel, et raha on. Eestil peaks olema esialgu vähemalt kolm-neli laeva, et jõuda igale poole ettenähtud ajaga.
Esmatähtis on mereäärsetes piirivalvepiirkondades välja ehitada reostustõrje tugipunktid, et võimalike merereostuste puhul operatiivselt reageerida. Üks selline baas peaks kindlasti paiknema Hiiumaal ning üks Saaremaal. Selge, et see vajab suuri ja pikaajalisi investeeringuid.
Kui Soomes loodi ligi kolmkümmend aastat tagasi õlifond, mis on tänaseni Euroopas unikaalne, olid aeg ja riik hoopis teised. Arvata, et täna, kui riigieelarve on üle aegade priskeim, on riigi mereohutuse tagamiseks ainus võimalus uute fondide rajamine, on pehmelt öelda imelik.
Muide, ka Soomes ei tule suured investeeringud õlitõrjeks ainult õlifondist. Nii on seal käesolevaks aastaks riigieelarvest ette nähtud enam kui 4 miljonit eurot õlitõrjevarustuse ning -võimekuse suurendamiseks. Ei tohi ka unustada, et üks keskkonnafond, mis viimastel aastatel Keskkonnainvesteeringute Keskuse nime kannab, on meil Eestis juba olemas.
Eelkõige vajab Eesti riik toimivat reostustõrjeplaani koos pikaajalise, valitsuste vahetumisest sõltumatu investeeringukavaga. 3794 kilomeetri pikkuse rannajoonega, enam kui 1500 saarega mereriigil Eestil on kohustus nii oma rahva kui ka teiste Läänemere rahvaste ees. On aeg seda kohustust lõpuks täima hakata.