Hiiu, Saare ja Lääne maakonna maaomanikel pole rahuloluks põhjust. PRIA nõuab ainuüksi enam kui kuuekümnelt Saaremaa põllumajandustootjalt tagasi ligi 3 miljonit krooni ning Hiiumaa kahekümne kuuelt tootjalt 1,6 miljonit krooni toetusraha.
Lääne Elu, 27.01.2007
Hiiu, Saare ja Lääne maakonna maaomanikel pole rahuloluks põhjust. PRIA nõuab ainuüksi enam kui kuuekümnelt Saaremaa põllumajandustootjalt tagasi ligi 3 miljonit krooni ning Hiiumaa kahekümne kuuelt tootjalt 1,6 miljonit krooni toetusraha.
Nõue puudutab üsna mitmesuguseid toetusi: ühtne pindalatoetus, põllukultuuride kasvatamise lisaotsetoetus, mahetootmise toetus, keskkonnasäästliku tootmise ning ebasoodsamate alade toetus. Tegemist ei saa olla üksikute näpuvigade ega paari hea kujutlusvõimega põllumajandusettevõtjaga, selleks on vead liiga süsteemsed ja regulaarsed.
Enne kui riik sööstab üldise eneseõigustuse saatel toetusraha tagasi nõudma ja toetusesaajate ringi kärpima, tuleb kindlasti põhjalikult (ja avalikult) välja selgitada, kuidas on niisugused vead saanud juhtuda.
Kas ja kui palju on eksinud toetusesaajad ning millisel määral lasub praeguste olude kujunemisel vastutus põllumajandusametnikel.
Kes vastutab, kui kaardimaterjali, millele kantakse toetust saavad pinnad, muudetakse, täpsustatakse, nagu see PRIA põllumassiivide registrites on toimunud? Kas tõesti ainult maaomanik või siiski vähemalt osaliselt vastutab ka registripidaja?
Ent sellega veel ei lõpe Lääne, Saare ja Hiiu maakonna sobimatus põllumajandusministeeriumi visiooniga meie maaelu arengust.
Teame, et neis kolmes maakonnas leidub rohkem väärtuslikke pärand-maastikke, poollooduslikke kooslusi, kui üheski Lääne-Euroopa riigis tervikuna. Ka on Eesti riik märkimisväär-se osa neist maastikest haaranud euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000 — enam kui 50 000 ha rännanute, loopealseid, puisniite; alasid, mis on iseloomulikud eelkõige meie läänesaartele ning Läänemaale. Kohustuse kõiki neid maastikke säilitada võttis Eesti riik kända Euroopa Liitu astudes. Et aga tegemist on Euroopa Liidu ühiskohustusega, saab pärandmaastike hoolduse rahastamiseks kasutada ka ELi summasid.
Lähemas tulevikus ei teki sellist Euroopa Liidu looduskaitsefondi, mis üldiste reeglite alusel, n-ö lausaliselt rahastaks hooldustöid meie pärandmaastikel. Natura 2000 võrgustiku idee sünnist saadik on selleks planeeritud eelkõige põllumajandusraha.
Nii ongi maaelu arengu määrusega sätestatud toetused Natura 2000 alade põllumajandusmaade käsutajatele ning ka erametsamaade omanikele saamata jäänud tulu ja lisakulu kompenseerimiseks.
Algavaks finantsperioodiks (2007-2013) on maaelu arengukavaga planeeritud väljaspool põllumassiive asuvate poollooduslike koosluste hooldamiseks 60 miljonit krooni aastas. Hektari puisniidu kui kõige töömahukama koosluse hooldus maksaks 2815 krooni, ülejäänud pärandkoosluste nagu loopealsete, rannaniitude ja luhtade hooldus aga 1690 krooni hektari kohta.
20 miljonit krooni aastas on ette nähtud ka Natura aladel asuvate põllumajandusmaade käsutajatele. Uudse meetmena kõigile liikmesriikidele planeeritakse sellest aastast hakata maksma toetust Natura alade erametsaomanikele. Mahuks kavandatakse 70 miljonit krooni aastas.
Meenutagem, et poollooduslike koosluste hooldamise meede oli ette nähtud ka Eesti maaelu arengukavas aastaiks 2004-2006. Aastaks 2005 oli selle tarbeks planeeritud 30 miljonit ning aastaks 2006 juba 45 miljonit krooni.
Kahjuks ei rakendatud seda meedet kordagi, toetused, kokku 75 miljonit kroonijaid lihtsalt maksmata. See toimus oludes, kus toonane keskkonnaminister Villu Reiljan tõstis Natura 2000 võrgustikku kaitstes ühe põhiargumendina korduvalt esile Euroopa Liidu looduskaitselised rahavood.
On eriti kahetsusväärne, et ajal, mil keskkonnaminister rääkis ilusast looduskaitsetulevikust, mis kohe kätte jõuab, teostas tema parteikaaslane põllumajandusminister regulaarse järjekindlusega risti vastupidist poliitikat.
Siiani on Eesti läänemaakondade põllumajanduslikku eripära järjekindlalt ignoreeritud. Nende maakondade unikaalne pärandkultuur, sajanditepikkused maaelutraditsioonid ilmselgelt ei sobi praeguse põllumajandusametniku maailmapilti.
Põllumajandusministeeriumi jätkuv pärandmaastike säilitamise kohustuse ignoreerimine tegudes, segadus ja ebakompetentsus põllumassiivide registrikaartidega, püüd panna tootjaid vastutama ametkonna kõigi vigade eest, see kõik näitab, et Rahvaliit ja juhtivad põllumajandusametnikud saavad Euroopa ühtsest põllumajanduspoliitikast aru hoopis teisiti kui selle loojad ise.