Linna foorisüsteem jääb ajale üha valusamalt jalgu. Tallinn peab vabanema hiigelummikutest. Et “rohelised lained” töötaks, on vaja tehnoloogilist arenguhüpet, kirjutab Jaanus Riibe.
Tallinna ummikutest on viimasel ajal palju räägitud. Kuigi Tallinna transpordiamet kiidab ise oma liikluse mudeldamise süsteemi, siis probleeme see ei suuda lahendada ja nende tuvastamiseks ei pea olema liiklusekspert. Veeda üks päev bussisõitjana või autojuhina ning probleemid on nähtavad.
Töö kohustab mind osalema iga päev pealinna liikluses küll autojuhina, küll ühistranspordi kasutajana, küll jalakäijana. Kogen iga päev, et üks võtmekohti lahenduseks on linna foorisüsteemi edasi arendamine.
Roheline laine ei kohandu tipptundide liiklusega
Probleeme on mitmeid.
Esiteks, fooride sünkroniseerimine ei ole efektiivne. Sõidukid peavad linnas ikkagi pidevalt peatuma. Pidev peatumine muudab liikluses osalejad närviliseks ja lisab ebavajalikku sõiduaega, eelkõige suurematel ristmikel. Kõik katsetused foorisüsteemi sünkroniseerimisel peaksid lähtuma printsiibist pakkuda sujuvamat liikumist.
Teiseks, “roheline laine” ei tööta erinevates piirkondades tõhusalt. Võimalik, et see on eelkõige seotud vananenud foorisüsteemide või ajastamise vigadega, kuid rohelise laine asemel näeme ikkagi liikluse pidurdamist ja ummikute teket. Rohelise laine puhul on võtmeküsimus, kuidas see saaks kohanduda tipptundide liiklusega, sest just liikluse tipphetk on see, mis vajab lahendusi.
Kolmandaks, lained ei arvesta piisavalt tipptundide suundade populaarsusega. Usun, et paljud liiklejad näevad igapäevaselt olukordi, kus ühes suunas liiklus foori taga seisab, aga teises suunas on liiklus hõredam, puudub üldse või oluliselt lühemate ummikutega. Tekib küsimus, kas seisakud on ikkagi vajalikud või peatatakse liiklust ilma tegeliku põhjuseta.
Mõned aastad tagasi võis meediast lugeda, et “on alustatud fooride juhtimissüsteemi väljavahetamist ja uus tarkvara paigaldati Tallinna foorijuhtimiskeskusesse Reidi tee riigihanke raames”. Mispärast me ei koge ega näe tulemusi praktikas?
Mida linn on teinud ja mida mitte
Areng on siiski toimunud ja ei saa väita, et transpordiamet poleks fooridega pingutust üldse teinud. Saatsin andmepäringu neile ja sain teada, et viimasel kolmel aastal on nad investeerinud foorikontrolleritesse, ristmike ümberehitamisse, jälgimisseadmetesse ja muusse tehnoloogiasse ligi kolm miljonit eurot (koos käibemaksuga).
Nad on ka uuendanud ühistranspordi prioriteedisüsteemi ja läinud viie aastaga vanalt foorikeskuse keskhalduselt üle uuele. Tulevikus plaanivat nad juurutada uut modelleerimistarkvara, mis “võimaldab paremini ette valmistada ja realiseerida koordineeritud lahenduste kasutuselevõttu”.
Ilusad sõnad, kuid ambitsioon võiks olla suurem.
Näeksin pigem arengusuundadena seda, et oleksime teel uue ja tehisintellektiga võimendatud foorisüsteemi suunas, mis hoiab silma üheaegselt peal kõigil põhiristmikel ning teeb reaalajas arvutusi ja otsuseid. Et pealinn saab süsteemi, mis oskab ka isepäi funktsioneerida ja liiklust suunata, seades prioriteediks rohelise tule andmisel jätkuvalt ühistransporti.
Ühistransport ei tohi seista ummikutes, vaid töötav tark foorisüsteem peab tagama neile kiire läbipääsu. Ühistranspordile eelise andmist on mitmel pool linnas siiski juba näha ning linna transpordiamet väärib seetõttu ka tunnustust. Avaliku transpordi eelistamine aitab autostunud pealinnas vähendada ummikuid ja suunab rohkem linnaelanikke kasutama ühistransporti, mis vähendab natukenegi autode arvu liikluses.
Areng saaks siiski olla kiirem ja mulle jääb vägisi mulje, et tehnoloogia uuendamise kõrval peab linn suunama rohkem raha ka transpordiametnike koolitamiseks, välismaa pealinnade spetsialistide värbamiseks ja vajadusel ülikoolidega koostöös moodsaima tehnoloogia katsetamiseks.
Küsimus ei ole kitsalt autoliikluses
Tõsi on ka see, et küsimus ei ole ainult kitsalt auto- ja bussiliikluse reguleerimises.
Fooritsüklid ei arvesta piisavalt ka jalakäijate ja jalgratturite liikumisega, tihti on liikluses tekkivate konfliktide põhjus just foorisüsteemi puudulikus töös. Tiheda liiklusega ristmikel on jalakäijate fooritsüklid liiga lühikesed. Palju on räägitud Kristiine ristmiku probleemidest, aga see on vaid üks näide.
Loomulikult on iga uus fooritehnoloogia arvestatav investeering, eriti mõeldes Tallinna mastaabile ja liikluse tihedusele. Linnaliiklus on linlaste jaoks üks olulisemaid teemasid ja linna rahalist seisu arvestades pole õigustust jätta seda teemat uhketes strateegiadokumentides piltlikult öeldes seitsmendale leheküljele. Liikluse pidev sujuvus mõjutab linlasi isegi rohkem kui mitmed teised pealinna suurprojektid.
Võtame ummikud ja liiklustehnoloogiad korralikult fookusesse. Hangime foorisüsteemi, mis suudab ise tuvastada, millises suunas on rohkem autosid või jalakäijaid. Kui tark süsteem näeb, et kuskil tekib suurem liikluskoormus, siis see suudaks ise suurendada rohelise laine aegasid, suunata liiklusvoogu ja vähendada ummikuid. Selline süsteem aitaks ellu viia linna keskkonnastrateegiaid.
Liikluse ummikud tekitavad õhusaastet, suurendavad kütusekulu, raiskavad aega ja põhjustavad sadu ohtlikke olukordi, sealhulgas avaldavad pikaajalist negatiivset mõju inimese vaimsele ja füüsilisele heaolule.