Ühe kõnekäänu järgi olevat haridus see, mis on meelde jäänud peale õpitu unustatut. Mulle on endise politseinikuna jäänud Paikuse Politseikoolist meelde tõsiasi, et politseiniku peamine töövahend pole kumminui, vaid on hoopis pastapliiats,
Näib, et uue (sise)ministri ametisseasumine on traditsiooniliselt olnud seotud reformidega. Kindlasti mäletavad mõnedki Jüri Mõisa algatatud politseinike koondamist. Ka legendaarne Jüri Pihl on oma ametiaega alustanud hoogsate reformiplaanidega, teatades kava vähendada kriminaalpolitseinikke.
Nii Mõis kui Pihl on ühtviisi esitlenud reforme politseitöö tõhustamisena ning võimalusena tõsta politsei palku. Olles küllap õppinud Mõisa vigadest, ei kavatse Pihl politseinike koguarvu (umbes 3400) vähendada. Avalikkuses on ta väitnud, et 1300 kriminaalpolitseinikust jääb tulevikus “krimkadeks” 600-700 ning ülejäänutest saavad korrakaitsepolitseinikud, kes käivad patrullis või tegelevad n-ö moosivaraste tabamisega.
Iseenesest võib ideel olla jumet, kui allesjäävate kriminaalpolitseinike palk võrdsustatakse prokuröriabi 25 000 kroonise palgaga, kui tänavale tuleb rohkem patrulle ning kui kriminaalkuritegude avastamisprotsent ei vähene.
Teisalt aga tahan küsida, kas enne avalikkusele teatamist on järjekordse reformi analüüs lõpuni viidud või kas seda üldse on tehtud? Minule on endiste kolleegidega vestlustest jäänud mulje, et olukorda valdama pidavatel isikutel puudub täpne arusaam, mis ja miks juhtuma hakkab. Küsimus pole niivõrd Pihl’i kava mahategemises, vaid soovis olla informeeritud ning põhjendada muutuseid analüüsiga, mis pakuks politseile olulist tulevikukindlust.
Eesti korrakaitse ja uurimisasutuste struktuure on kogu iseseisvusaja jooksul kõvasti reformitud. Eesti poltseiorganisatsioon on olnud korrakaitse-keskne (sealt ka tugev rahva usaldusprotsent, mis ulatub nüüd 78 protsendini), samas on kriminaalpolitsei organisatsiooni ja tulemuslikkuse arendamine jäänud tahaplaanile.
Isiklikult arvan, et meil polegi praegu palju selliseid politseijuhte ja krimispetse alles jäänud, kes teaksid, mis on õige või vajalik kriminaalpolitsei arendamiseks ja tema töö tõhustamiseks. Suutlikkus on justkui küll saavutatud raskemate kuritegudega tegelemiseks (eriti narkokuritegude vallas, kus on ka arvestatav rahvusvaheline abi ja surve), aga üldkuritegevuse osas on töö kvaliteet kehv. Kõige olulisem peaks olema töö sisu vastavus ühiskonna ootustele ehk et vargad kätte saadaks, mitte aga bürokraatlikud kõrvaltegevused.
Inimesed ootavad krimkalt, et see leiaks süüdlased ja et süüdlaste uurimismaterjalid oleks sedavõrd kvaliteetsed, et süüdlased saaksid ka kohtulikult karistatud ning asuksid kahjusid hüvitama. Nii et vaadakem avastamise protsenti ja jõustunud süüdimõistvate kohtulahendite hulka versus toimepandud kuritegude hulka.
Roolijoodikute ja kohukesevaraste asjad on tõesti kergesti avastatavad ja tõstavad avastamiste protsenti, aga krimka suutlikkuse sisuliseks mõõdupuuks on ikkagi nende tegude lahendamine, kus toimepanija isik pole algselt teada. Paraku esineb veel olukordi, kus kurjategija isik on teada, aga politsei ei saa hakkama tema kohtu ette toimetamisega. Lihtsalt piinlik!!
Olen ise mitme aasta jooksul sattunud varaste tõttu kannatanu rolli. Loomulikult pöördusin politseisse – tulemust ei mingisugust ning kahjuks ka ei asjalikku suhtumist ja töötegemist.
Seda isegi siis, kui endise kolleegina pakkusin kaasabi. Viimaste varguse järel otsustasin politseisse üldse pöördumata jätta: asjatute lootuste hellitamine ei tasu ennast ära, pigem leppida paratamatusega, et varastatud asju enam ei näe ja tuleb minna oma igapäevase eluga edasi.
Olemasolev süsteem tuleb paremini tööle saada – siin võib Pihliga nõustuda – ent siinkohal tahan öelda, et kriminaalpolitseinike arvu vähendamine iseenesest on praegu ja veel ka järgmisel aastal vale. Vaid tippmõrvauurijatesse panustades ei vähene meil korterivargused.
Samuti on vale püüd saavutada kriminaalpolitseinike arvelt paremat korrakaitset. Kumbki töövaldkond on selleks liialt omanäoline, et endine kriminaalpolitseinik võiks asendada korrakaitsepolitseinikku tema funktsioonides. Näiteks mida suudaks ja kuidas oleks motiveeritud 15 aastase staažiga kriminaaluurija patrullteenistuses, kui ta on seni raskeid isikuvastaseid kuritegusid avastanud ja röövleid taga ajanud? Enamiku jaoks oleks see tegevus alandav. Majanduslanguse tingimustes võib-olla ei kaasne massilist politseist lahkumist, sest inimesed peavad peret toitma, kuid “ega see koer, keda vägisi metsa viiakse, küll palju jäneseid püüa”.
Pihl’i sõnul jääksid kriminaalpolitseisse need politseinikud, kes valdavad tööd “allikatega”. See on vaid osa krimka töömetoodikast ja kaugelt mitte kõik krimipolitseinikud ei tegele “allikatega”, ega peagi tegelema – tõendite saamine ja nende kvaliteedi tagamine on rohkem ikka uurimistoimingute kombineerimise ja läbiviimise küsimus. Lisaks – neid kriminaalpolitseinike, kes tõesti valdavad allikatega tööd ja sealt saadava informatsiooni otstarbeka taotlemise ning kasutamise kunsti, on ehk heal juhul vaid 1/8 krimka koosseisust.
Kokkuvõtteks, minu nägemuse järgi kuulub kriminaalpolitsei juba oma funktsioonide poolest pigem prokuratuuri juurde, kui praeguse korrakaitse-keskse politseiorganisatsiooni juurde. Võib nõustuda Jüri Pihliga, et kriminaalpolitsei võiks olla efektiivsem, kuid efekti ei saavuta vaid tippudele panustamisega.
Niikaua kuni kriminaalpolitsei ei saa ka organisatsiooniliselt tugevamalt seotuks prokuratuuriga, nii kaua ei tegeleta tema põhifunktsionaalsuse väljaarendamise viisil, mida eeldaksid ühiskonna ja selle üksikliikmetest kannatanute huvid. Ent selline reform eeldab põhjalikku analüüsi, et ta kestaks ministritest kauem ja et ta tooks tulu ka aastakümnete pärast.