Ainuvõim ei ole kellelegi hea. Eriti kui see kestab nii pikalt nagu on kestnud Keskerakonna ainuvalitsus Tallinnas.
Eelmisel nädalavahetusel avaldas Reformierakond aruteluks ja ideekorjeks Ühendatud Tallinna visiooni. Seepeale kirjutas Tallinna linnavolikogu esimees Tiit Terik, et enamus selles visioonis kirjas olevates mõtetest on Tallinnas juba töös. See oleks väga tore, kui see oleks tõsi. Tegelikult on tegemist kahe täiesti erineva lähenemisega Tallinna arengusse. Reformierakonna poolt pakutava Ühendatud Tallinna mõtte eesmärgiks on koguda uusi ideid ja kaasata inimesi linnaelu sõlmküsimuste lahendamisele. Keskerakondlikku mõtteviisi esindav Tiit Terik aga raiuks kõik olemasoleva raudbetooni ja igaveseks. Siit ka sügav vastuseis kõigele uuenduslikule. Keskerakonna juhtimisel on saanud Tallinnast Euroopa üks kiiremini lõhestunumaid pealinnu. Ühendatud Tallinna visioon sündiski soovist lõhestunud pealinn kokku siduda ehk ühendada põlvkonnad, liiklejad, kogukonnad ja asumid liitlasteks.
Tallinna lõhestatuse üks juurpõhjusi peitub hariduslikus segregatsioonis. Keskerakondlastest linnajuhtide järjekindel töö erinevate keeleruumide eraldi hoidmisel on toonud neile möödanikus ilmselt poliitilist kasu, kuid seda muu emakeelega noorte tuleviku arvelt. 2017. aasta suvel, mõnda aega pärast seda, kui Reformierakond käis välja idee ühtsest riigikeelsest haridusest alates lasteaiast, ilmus inimarengu aruanne, mis kinnitas, et keeleline eristatus ehk hariduslik segregatsioon loob lõhestunud maailma. Muu emakeelega noorte jaoks tähendab see tulevikus halvemaid võimalusi hariduse, töö ja elukoha valikul. Lõhestumise nõiaringi purustab hea kvaliteediga riigikeelne haridus alates lasteaiast. Kvaliteetset riigikeelset haridust toetasid lapsevanemad juba neli aastat tagasi, täna on nende sõnum veel selgem. Värskelt ilmunud Eesti ühiskonna lõimumise monitooringu kohaselt arvab 81 protsenti eestlastest ja 66 protsenti teistest rahvustest elanikest, et eestikeelne õpe peaks algama juba lasteaiast. Aeg on see samm ära teha. Tulevik on kvaliteetne riigikeelne haridus kõigile. Seejuures käib jutt ju riigikeele heast valdamisest, mitte emakeele äravõtmisest.Ja millegipärast räägivad keskerakondlased ainult venekeelse hariduse vajaduse säilitamisest, sundides sellega juba ette kõigile teistele peale vene keeles õppimise.
Teine suur valdkond, kus linnavalitsusel pole edusamme ette näidata, on kvaliteetse ja easõbraliku linnaruumi loomine. Kui soovime olla 21. sajandi põhjamaine pealinn, siis peab meie linnaruum olema selline, kus kõigil, nii 8- kui 80-aastastel on hea ja mugav olla. Täna jäävad Tallinnas hädasse kõik, emad lastevankritega, eakad invavahenditega ja tugevad ning terved murravad konte. Eriti vanalinnas, mille vaatamisväärsuste üle oleme uhked. Isegi hiljuti valmis saanud Viru tänaval ei ole võimalik kõnniteelt maha astuda ilma kõrvalise abita, rääkimata Pikast, Laiast ja paljudest teistest tänavatest. Kui oled viletsa kõndimisega, ära roni vanalinna! Tänaseks on ilmselgelt unustatud ideed liftist Toompeale Patkuli trepi juurde. Kui süda on haige, ära roni Toompeale! Selline lõhe, kus vanemaealised ei saa ise turvaliselt liikuma või pääsevad kehvemini ligi mitte ainult Tallinna vaatamisväärsusteni, vaid ka näiteks erinevatele sotsiaal- ja tervishoiuteenustele, peab jääma minevikku. Siinjuures on samuti oluline, et kõik olulisemad teenused oleksid sümboolselt 15 minuti kaugusel jalgsi, jalgratta või ühistranspordiga liikudes.
Kolmandaks peaks linn mõtlema sellele, kuidas võimaldada oma elanikele pikem, aktiivsem ja tervem elu. Tihti kaotavad vanemad inimesed pensionile minnes sideme ühiskonnaga ja ka rahalised võimalused jäävad kitsamateks. Tulemuseks on suurem eraldatus ja üksindus. Tänane Tallinna linnavalitsus ei ole selle probleemi lahendamiseks aga initsiatiivi näidanud. Jah, on ju olemas sotsiaalkeskused oma tegevustega, aga suurele osale eakatest need „kohustuslikud“ tegevused ei sobi. Reformierakonnaga oleme käinud seevastu välja idee luua igale Tallinna pensionärile Aktiivsuskonto, millel on aastas 200 eurot, mida pensionär saab kasutada erinevate teenuste jaoks, mis tema keha ja vaimu värskena hoiavad. Näiteks saab selle raha eest külastada spordiasutusi, käia teatris, tasuda taastusravi- ja rehabilitatsiooniteenuste eest või tellida ajalehti ning ajakirju. Eakamatele annab see võimaluse vanaduspõlve nautida ning ühtlasi aitab kaasa kriisis kannatada saanud majanduse taastumisele.
Ja veel! Tallinna linnajuhtidel on viimane aeg sotsiaalteenuste kaasajastamisele mitte ainult mõtlema hakata, vaid elu ise nõuab uusi ja kiireid lahendusi. Suurte, mitte midagi ja kõikehõlmavate sotsiaalkeskuste asemel vajavad inimesed palju enam individuaalset koduabi ja kui nii ka enam ei jaksa, siis inimväärset hoolitsust hooldekodus. Vahepeal võiks veel olla üks etapp – tinglikult nimetatult teenusmaja, mis sisuliselt tähendab korterelamuid koos juurde käivate sotsiaalteenustega inimestele, kes seal elavad. Täna „toodab“ linnavalitsus elu elamist nõukaaegse ühiselamu printsiibi järgi ja sotsiaalmaja mõiste on devalveeritud.
Kokkuvõtteks, kuigi tänastele Tallinna juhtidele võib tunduda, et veel neli aastat Keskerakonna ainuvõimu on see, mida linnaelanikud vajavad, siis tegelikult see nii ei ole. Tallinnas on kõikide inimeste elukvaliteeti võimalik veel kõvasti tõsta ning Ühendatud Tallinna visioonis olemegi Reformierakonnaga käinud välja ideed, kuidas seda teha saaks. See visioon on muide elav arutelu dokument, mis ootab kõikide linnakodanike mõtteid ja tagasisidet.