Riik ei saa ega tohi olla kasu peal väljas. Riik ei saa rahastada ainult kasulikke asju ega tohi kulutada oma raha kõige ökonoomsemal moel. Kui nii võtta, siis võib sümfooniaorkester loo ära mängida kaheksa asemel ka kolme viiuliga, kuue väiksema teatri asemel võib teha ühe suure Lilleküla staadionile ning tuua kõik metsatalude inimesed alevitesse ja küladesse – kulub vähem elektritraati ja kallist postivedu.
Muidugi – laristada ei või, aga riik ei tohi ka kõike kokkuhoiu ja optimeerimise mõõduga mõõta. Riigi toodang pole mitte kilovatt-tunnid, meetrid ja megabaidid, vaid hubane ja muhe elu. Selle teadmisega vaadakem ka dispuuti sellest, mis saab Eesti maaülikoolist.
Kultuuri osa
Kõik need, kel aastaid 45 ja rohkem, võivad kinnitada, et eesti kultuuri ja sotsiaalse ruumi osa on olnud põllumajandus ja maaeluga seotu – mitte tootmise mõttes, nagu Rahvaliit-kadunuke seda tahtis, vaid nähtusena. Mõtleme kas või Nõukogude-aegsetele Eesti näidenditele ja filmidele, kus tegelane tingnimetusega EPA praktikant või EPA-kooli lõpetanu on Ülo Vinteri ja Ardi Liivese muusikalis „Oi-oi-oi oinalugu” sama vältimatult kohal nagu Ungari aadlimees „Minu veetlevas leedis” või „Silvas”. Rääkimata Eesti maajuhtide osast meie kultuuriloomes ja tegevuses, kui meenutan Kalev Raavet ja oma õpetajat Valter Udamit.
Asi pole selles, et maaeluga seotud inimesed edendasid kultuuri, vaid tõsiasjas, et me kõik elasime kultuuris, milles maateemal ja -olul oli kindel koht. Kuni taasärganud saunakultuuri ning legendaarsete kolhoosiesimeeste ja majandijuhtideni välja. Kuul, Kallaste, Sooaluste, Prints, Tamvere, Männik olid (ja tegelikult ka on) sama tähtsad populaarse kultuuri tegelased nagu Joala või Pihlap.
Eesti vaimu- ja rahvuselu võrgustiku sõlmedeks olid peale EPA ka põllumajandustehnikumid ja -kutsekoolid: Tihemetsa ja Väimela, Kehtna ja Vinni, Helme ja Luua. Nende prestiiž ei jäänud sageli alla tollaste kõrgkoolide omale, ükskõik kui niru maaelu mõnel neist aegadest (eriti 1960. aastate lõpuni) linnaga võrreldes ka polnud.
Tase langeb
21. sajandi ülikoolihariduse üks eripära on õpetamise kiiresti langev tase. Erinevalt Nõukogude-aegsest kolmeaastasest „lõpetamata kõrgharidusest” tähendab tänapäeva bakalaureusekraad hariduse puudumist. Seda kompenseerib nendes ülikoolides tekkinud teatav üleolev suhtumine haridusasutustesse, kus antav haridus mingite bürokraatlike kriteeriumide järgi ülikoolihariduseks ei kvalifitseeru. Türi kolledži lõpetamise draama on selle veenev näide ning tuleb tänada õnne, et sulgemiskampaania Räpinani ei ulatunud ja aiandusteadus jääb meil õnneks alles.
Koolid, kes ei taha, et neid tabaks Türi kooli saatus, peavad end suurest riiklikust üldharidusülikoolist eemal hoidma nagu katkust. Mitte ainult gigantomaaniaohu tõttu – EPA liitmine Tartu ülikooliga tähendab maaülikooli likvideerimist, ja seda pigem varem kui hiljem -, vaid ka kõneks olevate ülikoolide erinevate kultuuride tõttu.
Lihtsamalt öeldes: eestikeelne õpe Tartu ülikoolis on teatav arhaism ja taseme näitaja, aga maaülikoolis on lugu vastupidi: eesti rahvusliku (maa)identiteedi kandjana peab võõrkeelse õpetuse osa jääma siin minimaalseks ja mitte ületama mahtu, mis on vajalik noorele haritlasele võõrkeeleoskuseks.
Rahvuslikku ei tohi kaotada
Valik on: kas läheme kaasa ülikoolihariduse totaalse globaliseerumisega või säilitame osa kõrgharidusest rangelt rahvuslikuna? Lisaks Dollysid kloonivatele teadlastele ja tööstuslikele liha-piimatootjatele peab meil olema ka inimesi, kes tunnevad oma lehmi nimepidi ja suudavad piima europuhta hoida ka seda käsitsi kurnates, teavad taimede ja loomade eestikeelseid nimetusi, oskavad puust voolida ja mutrivõtmega üht-teist parandada. Ka Alo-TV, Kukerpillid ning Tätte-Matvere sobivad ikka pigem maaülikooli kui linnaülikooli maailma.
Liita pole siin minu arust midagi ja kahe erineva mentaalsusega keemialabori olemasolus ühel väljakul (või põllul) pole midagi halba.
Kui aga liitmise tuhin ikkagi sees, siis tasub mõelda sellele, kuidas Tartu ülikoolist pool või kolmandik maaülikoolile üle anda – just see osa, mis rahvuse ja rahvusteaduste seisukohalt tähtis on. Kui mõtlen sellele, et Eesti ajalooteaduse ajalugu (Vahtre, Ligi jt) on ka teadusena olnud eeskätt agraarajaloo osa, rääkimata folkloristikast, teoloogiast, kultuuripsühholoogiast jne, siis miks mitte arvata, et nende teaduste koht on pigem maa- kui muidu ülikoolis. Aga see viimane mõte on veidike ka provokatsioon.