Vampiir Draculast peaksid küll teadma kõik, kui mitte (iseendastki väga hea) raamatu, siis Frank Coppola 1992. aasta filmi järgi.
Kuidas aga ei kulgeks ka müütilise tegelase elu ekraanil ja kirjanduses, on tal olemas oma tõeline ajalooline prototüüp: Valahhia XV sajandi valitseja krahv Vlad III Dracula. Aga reaalsete ja üldiselt kindlasti süütute aadlike dünastias leidis kümmekonna aasta eest aset liigutav pööre: mees, kel tolle kurikuulsa vereimeja aadlinimi ja päritolu, asutas 90. aastate alul omanimelise fondi. Heategevusliku! Kasutades oma tuntud nime, kutsub fond annetama verd leukoosi ja muid verehaigusi põdevate laste heaks! Vastuseks tehtud annetuse eest saab lahke doonor ehtsa krahv Dracula pitsati ja allkirjaga tõendi selle kohta, et ta kuulsaimale vereimejale on verd annetanud…
Ametiühing vereimeja vastu
Mulle poleks see väike, aga liigutav episood meenunudki, kui ma poleks pidanud viimastel nädalatel seoses töölepinguseaduse muutmise eelprojektiga kuulama ametühingulisi jutte kapitalistidest-vereimejatest ja kapitalistliku kasumi eest verd ja higi valavast eesti proletariaadist. (Vene omast kah – kõigi maade kõik kaotanud proletaarlastel pole teatavasti ka rahvust, see on «Kommunistliku partei manifesti» viimasel leheküljel ära võetud.)
Mul pole tõesti raske ette kujutada praeguste Eesti väikeametiühingute ambitsioonikate või idealistlike juhtide visiooni neile kirgastuvas maailmas. Suured tahmunud tehasekorstnad, vabrikuvilede ja rauastantside helide virvarr, tuhanded ja tuhanded tahmunud nägude, karmide silmade ja sügavalt vabadusse uskuva südamega töölised lippude all nõudmas kaheksatunnist tööpäeva, uut palka, kapitalistide vereimejate minemakihutamist… ja ametühingujuhid selle voogava massi kohal sütitavaid kõnesid pidamas («Kas mitte teie kätega, töölised, pole see kõik siin loodud? Kas mitte teie pole nende rikkuste õiged ja seaduspärased omanikud?»)… Lipud lehvivad, muusika mürtsub, rahvas lainetab – võimas, mis? Või veel. Katsu sa sellele vastu seista.
Jäin ka ise kuidagi unelema… Aga siis ärkasin üles ja hakkasin mõtlema mitte suurtele rauavabrikutele ja tehaseviledele, vaid neilesamadele tootjatele, kes ilma suurema kisata teevad tööd minu omaenese valimisringkonnas Jõgeva- ja Tartumaal. Tuli meelde kümmekond ettevõtet, mis annavad välja keskmiste mõõdu, ülejäänud… tahvlitehas Põltsamaa teeristil, paaditöökojad Kallastel, saekaater ja kaminaküttetsehh Alatskivil – keskeltläbi kümme töötajat. Siin ta ongi, see tänapäevane normaalne ja domineeriv Eesti tootmine. Väike, õdus, kvaliteetne, nüüdisaegne. Ja üldiselt ka – inimlik. Sissetulekute vahe pere- ja töömehe vahel – nii nagu ta on. Ainult et peremehe tööpäevad on topeltpikad ja puhkusi ei juhtu sageli olemagi. Sest kõigepealt tuleb tal ära teha töölise töö ja siis – juhtimise ja turustamise töö sinna otsa. Tunnistan, et ma ei tea juhtumit (tõsi, üks, too päästevestide oma maha arvata), kus konflikt oleks tõusnud sellest, et kapitalist, lurjus, kurnab ja meie – töölised – nuumame teda oma sunnitööga.
Töötaja saab õppida
Üks eestlase rahvusjooni on see, et seadus on seadus ja sellest peab kinni pidama. Loen juhtumisi just nüüd uuesti «Mahtra sõda», soovitan teistelegi juristidele! Ja kaup on kaup. Kui töömehe kaup on kokku lepitud ja käed löödud, siis on ka asi klaar, mitu musta kassi hiljem ka läbi ei jookseks. Aga tähtis on seegi: istutakse ühes paadis, ja kõige hullem on, kui «peremees» ehk vana enam töötuba pidada ei jõua või ei viitsi. Siis on läinud kõik, nii töökohad kui ka teenistus – vähemalt see, mis oli senimaani.
Töölise poole pealt ei muuda uus töölepinguseadus vaat et midagi – tema senised tingimused olid kaugelt üle nendest minimaalsetest, mida seadus käskis. Küll tuleb juurde aga muud. Võimalusi ja õigusi ümber õppida ja meelepärast (mitte ükskõik missugust!) tööd leida. See tähendab, et kasvavad kindlustajate ja riigi kohustused tagada ümberõpe ja leida töökoht. Ka tööandja peab vajaduse korral tagama töötajale piisavalt vaba aega uue töökoha otsinguiks.
Nii et mitte selles pole asi, vaid hoopis selles, et luua tingimused inimeste kiiremaks liikumiseks tagasi tööle pärast seda, kui vana töökoht on kadunud. Ja ta kipub kaduma, nagu kipub kaduma vana maailma aeglane tiksumine. Olen kindel, et keevitaja töökohavahetused on sagedasemad kui tuumafüüsiku omad, aga vaadates oma ameerika kolleegide elulugusid, avastasin, et neilgi on seljataga töötamist 5–6 ülikoolis. Mul on kahju sellest väikesest ja õdusast maailmast, milles me elasime, ja mis tahes ringisõitmine on muutunud tüütuks, aga niisuguseks on läinud elu. Ja seda kõigile: nii tööandjale kui ka töövõtjale.
Kusjuures pole veel teada, kes suudab keda rohkem hirmutada: kas peremees vallandamise või töömees kaabu kergitamisega?