Kes aias, kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.»
SL Õhtuleht, 03.10.2007
Kes aias, kes aias? Mesilane aias. Mis nimi, mis ni-i-i-i-mi? Gazprom tema nimi.»
Kuigi Gazpromile kuulub ametlikult 37% Eesti Gaasist, on tegelikult tema mõju oluliselt suurem. Ja nagu sellistel juhtudel ikka, tuli Vabaduse väljakul vastu paksude prillidega vana koolivend, keerutas mu mantlinööpi ja küsis: «Kui suur siis…?» Ja mis siis üle jäi, kui hakata asja lähemalt vaatama ja leidma kinnitust sellele, et Eesti Gaasi kui sisulise monopolisti hoidmine Gazpromi filiaalina mitte ainult ei ohusta Eesti julgeolekut, vaid on ka lausa vastu kõigile senikehtivatele Euroopa direktiividele, millele juhtis tähelepanu ka ELi konkurentsivolinik Neelie Koers oma visiidil Tallinna.
Eesti nuumab varifirmat
Asi on tavainimesele seda hullem, et üldise (ja paratamatu) energiatõusu tingimustes on meie tõelistelt sõpradelt Gazpromis (õnneks neid siiski on, ja aitäh!) kinnitunud teade, et 2008. aastal kasvab Gazpromi gaasi hind 320 dollarini 1000 kuupmeetri eest (meenutuseks, et ametlikus aruandes 2006. a I kvartali kohta oli see 138 ja isegi karistusalusele Gruusiale on see täna vaid 235).
Aga jah… niisiis: 37% Eesti Gaasist on Gazpromi oma ja mõistagi tahab Gazprom lasta siit läbi ainult omaenese gaasi (blokeerides mis tahes otsetarned Kesk-Aasiast) ja võimalikult kalli hinnaga, mille maksab kinni Eesti gaasi- ja muude asjade tarbija ning mille võtab ümb-rikupalgana välja tütarfirma Rosukrenergo Šveitsis (osanikud härrased Dmitri Firtaš ja Ivan Fursin, masin on häälestatud miljoni dollari tootmisele päevas). Teine suur-osanik E.ON-Ruhrgas vaatab asja rahulikult, sest olles Gazpromi partner Soome lahe gaasitoru teises otsas, pole tal vähimatki huvi Gazpromi suhtes nina kirtsutada, seda enam, et projekti eesotsas on Ostap Benderit kääbuseks tegev «suurmeister» Gerhard Schröder.
Eesti Gaasi ligi 10protsendiline osanik Itera Latvija on Gazpromi tarnetest ja gaasi ladustamisest otseselt sõltuv. Veidi alla 18% Eesti Gaasist omav Fortum on Gazpromi puhaspartner Soome firmas Gasum OY (seal on vahekord nii: Fortumil 31%, Gazpromil 25% – ja muide, meie vana tuttav on kah kohal nagu viis kopikat – E.ON Ruhrgas 20%).
Kui nüüd juurde arvestada, et Eesti riigi osalus monopoolses strateegilises ettevõttes on null koma null, siis… tuleb natuke kananahka ihule küll ja mitte ainult külmast. Kummaline tundub meie üldrahvalik haudvaikus tõusvate gaasihindade puhul, mida kergitab omatahtsi Venemaa suurim majanduslik täismonopol läbi oma oblastikontori Tallinnas. (Kusjuures kas või sümboolse vastuteenena pole Gazprom Eestile tagasi pakkunud isegi mitte presidendi auraha, mille hr Firtaš oleks võinud meile Kremli käest tagasi osta oma kolme-nelja päeva teenistusega. Aga jah, mage nali muidugi.)
Eurodirektiiv ootab täitmist
Tõsisem on muu: majanduses kehtib üks seadus – mis tahes defitsiidi tingimustes, kus vabaturg ei toimi, kisub ühe kaubaartikli hinnatõus endaga kaasa ka kõikide teiste sama funktsiooni täitvate kaupade hindade taseme. Kui 20 aastat tagasi poes vorsti ei olnud, siis selle ametlik hind – u 3 rubla – ei tähendanud midagi. Kui vorsti üldse sai, siis ikkagi hinnaga, millega too, kel sellele ligipääs oli, seda esimesena müüs – teiste vahemeeste hind läks selle hinnaga kaasa.
Vorstiga praegu probleeme (veel) ei ole (aga hindadega peaks siiski huvitavaid asju juhtuma hakkama, puhtalt gaasihindadega seotult peaks kulutustekoorem pere kohta suurenema u 10 000 krooni aastas – kahe aasta pärast) –, aga energiaga on. Õnneks aga pole need probleemid ei lahendamatud ega isegi teab mis keerulised.
Esimene ja kohene asi: täita täpipealt Euroopa direktiive ja lahutada gaasitootmine (Gazprom) gaasijaotusest ja müügist (jällegi Gaz-prom), st tänada Gazpromi kõige hea eest Eesti Gaasi minevikus ning soovida talle jätkuvat edu töös ja õnne isiklikus elus – Gazpromi mehed Eesti Gaasist välja ja aktsiad sundmüüki! Teiseks: alustada kohe sõbralikke läbirääkimisi gaasi tootvate riikidega teemal: kuidas ja kust kohast osta odavamat gaasi, saada Gazpromilt paremat hinda, kindlat transiiti (see on Venemaa kohustus WTO järgi pluss tegelikult ka Venemaa enese otsene vajadus katta oma talvevajadused suvel Lätis talletatud gaasiga), ja ülejäänu, sh normaalsed arved tarbijatele ja ostjatele tulevad siis vaat et iseenesest. Mis puutub aga meie majanduslikku julgeolekusse, siis selle kasvu ei mõõda ühegi arvega.
Lisamärkus: gaasitarned ei kao kuhugi, sest kuu aja pärast on gaasikraan jälle Eestis (nagu talviti ikka, kui gaas voolab tagurpidi – st Lätist Venemaale) ja see oleneb meist, kas me Pihkvasse gaasi laseme või… laseme veidi hiljem. Vahva, kas pole?