Eesti keeles: «kaua võib» või «juba jälle».
SL Õhtuleht, 18.07.2007
Eesti keeles: «kaua võib» või «juba jälle». Prantsusmaa uue administratsiooni esimesed Eestit puudutavad sammud viivad meid tagasi 1920ndatesse aastatesse, kui Harju- ja mitmedki teised pangad ning riigijuhid tegutsesid selleks, et rahastada Lenini kapitalistliku sõbra Armand Hammeri tehinguid Venemaa nafta ja Ermitaaži kunstiväärtuste (nende hulgas peaaegu täiskomplekt Fabergéd!) väljaveol.
Nondest aegadest on, mida õppida ja midagi sarnast tahab korrata täna Christophe de Margerie, Prantsusmaa suurima bensiinikartelli Total omanik.
Olulisim õppetund oleks ehk see: suured majandustehingud Venemaal on kindlad tulema alles siis, kui on tagatud nende tasumine teatavate poliitiliste teenetega. Nii ka antud juhul: Totali osaluse (25%, paberite järgi) eeltingimuseks Venemaa uue naftamaardla evitamisel oli poliitiline koostöölepe isiklikult Vladimir Putini ja Nicolas Sarkozy vahel. Viimased kinnitused ja täpsustused tehti veel 12. juuli telefonikõnes.
Kreml killustab Euroopat
Võib-olla selles ongi mõlema poole – Venemaa ja Euroopa Liidu vastastikune häda ja viletsus – Venemaa püüab küll rääkida, kuid teda ei kuulata… Sellel taustal tundub Putin mulle mõnikord – puhtinimlikult võttes – shakespearelikus mõõdus traagilise inimesena: tema väga selged sõnumid sumbuvad Euroopa kõrbevaikusesse… Äsjasel kohtumisel USA presidendiga ütles Putin nii selgelt kui võimalik: Euroopa riigid, kes ei aja Venemaale sobivat poliitikat, saavad tundma halbu majandustagajärgi.
Sellest väitest tulenes loogiliselt vaid üks käitumismall Euroopa Liidule: mis tahes sümboolsegi sammu astumine majandusühtsuse demonstreerimiseks. Selle sammu vajalikkus muutus seda tungivamaks, et täiesti aimamatult (noh, politoloogid – kus te nüüd siis olite?) väljus Venemaa tavarelvastust Euroopas piiravast leppest… Samm astutigi, aga täpselt vastupidises, Euroopa potentsiaalset energeetilist koostööd eiravas suunas.
Andkem nüüd au ja mööngem nende riigimehetarkust, kes seda väärivad: uus Prantsusmaa president osutus ainsaks, kes toimuvat mõistis – Sarkozy, kes oli olnud vastu vanale läbikukkunud Euroopa Liidu põhiseadusleppele ja propageeris uut, saavutas selle, et viimasest heideti välja viited vabale konkurentsile ja seega jäeti kontrolli alt välja riiklikke energiakontserne ohjavad klauslid.
Sarkozyl on õigus: olukorras, kus Gazprom jääb killustatud Euroopale vastandatud monopoliks, kus Saksa ja Vene energiakontsernid arendavad omavahelist euroopavälist kahekesi-koostööd, kus Gazpromil õnnestub saavutada erikokkuleppeid Ungaris ja vist ka Lätis, ühesõnaga – olukorras, kus Euroopa olulisim ühtsuse komponent – energiapoliitika – laguneb, enne kui see valmiski on saanud, tuleb igamehel seista omaenese huvide eest ja erinevalt paljudest teistest Sarkozy mitte ainult ei kuule Putinit, vaid ka kuulab… Ühesõnaga, kui energiapoliitika juba variseb, siis oleks tark nendest varemetest midagi siiski omale saada – kes esimesena jaol on, saab laguneva maja aknaraamid, kraanikausid, lülitid, viimasele jagub vaid mördiseguseid telliseid, kui neidki.
Söeühendusest energialiiduks
Kremlist on tulnud väga selge signaal: need, kes käituvad hästi, lülitatakse Venemaa gaasihangete viisaastakuplaani, kes ei – süüdistagu iseennast. Aasta eest ütles Putin nii selgelt kui suutis: gaasi tuleb müüa ilma turujõudude mõjuta, planeeritavate hindadega, mis on vastuvõetavad nii müüjale kui ka ostjale (kuid mitte tarbijale, issand hoidku!), kusjuures igasse ostjasse (ELi liikmesriiki) tuleb suhtuda isemoodi – vastavalt oludele.
Euroopa Liidul on nüüd omakorda valida, kas minna vabaturuteed ja ühineda ühtses liberaalses ja tarbijasõbralikus energiapoliitikas või võtta omaks Putini tsentraliseeritud energeetilise plaanimajanduse idee, milles Eesti osa saab olema… igatahes kaugelt väiksem ENSV omast NSV Liidus.
Ütlen esimest korda välja mõtte, mida saan kordama eelolevatel aastatel ikka ja jälle: millalgi sai vana ja hea ühisturu aluseks Euroopa söe- ja teraseühendus, millest kasvas välja EL selle sõna heas tähenduses. Ehk saaks uuenenud ja nüüdisaegse ELi aluseks üle-euroopaline ühtne energiapoliitika? Sest seni, kuni seda pole, on raske rääkida ka muust Euroopa ühtsest poliitikast, kuna olulisimas strateegilises valdkonnas jääb igaüks Putini palvel endiselt ajama omaenese rahvuslikke eriasju. Suure ja Väikese Peetri jagamise loos, arvan ma, ei ole meie teps mitte suured. Seega on meie huvi: Euroopa Liit, mis saab alguse energiapoliitikast.