Pärnu üks kuumemaid poliitilisi teemasid on lasteaia kohatasu külmutamine. Idee, mis justkui kõlab peresõbralikult – aga kas ajutine külmutamine päriselt aitab peresid või lükkab tasude kasvamise lihtsalt lähitulevikku, Riigikogu valimiste järgsesse aega, küsib Henri Daniel Ots.
Praegune seadustik lubab omavalitsustel kehtestada lasteaia kohatasu kuni 20% ulatuses eraisiku alampalgast. Praktikas on omavalitsused lähenenud seadusele väga erinevalt. Tulemus? Üle-eestiliselt ebavõrdne rahaline koormus Eesti peredele.
Seetõttu on Pärnuski lasteaia kohatasude külmutamine tervitatav arutelu. Küll aga tekib küsimus, kui sisuline ja mõistlik on ajutine külmutamine. Peredele on valimiste-eelne külmutamine ajutine leevendus, aga vajalikku kindlustunnet see tegelikkuses ei anna, sest järgmisel aastal võib kohatasu ju taas hüppeliselt tõusta.
Leian, et mõistlikum ja ambitsioonikam meede oleks tähtajatu külmutamine – nagu seda tegi Tartu linn aastal 2023. Tartu otsus näitab, et kohatasu ei pea automaatselt kasvama koos alampalgaga – ja tuletab nii otsustajatele kui valijatele meelde, et kohatasu on poliitiline valik, mitte seadusega kaasnev paratamatus. Linnavõim, olete ju näoga rahva poole. Tehke ära!
Linn ei soovi rääkida huvihariduse kuludest
Lasteaia kõrval on teine koht, kus omavalitsuse otsus mõjutab pere rahakotti iga kuu: huviharidus. Keeruline on mõista, miks ei räägita lasteaia kohatasu teema kõrval huvikoolide, sh spordikoolide õppetasude külmutamisest.
Eriti segadusse ajavalt kõlab lubadus „tasuta huviring igale lapsele“. Kui räägime kooli juures toimuvatest huviringidest, siis need peavadki olema lastele tasuta ja kättesaadavad.” Kui aga jutt käib kvaliteetsest huviharidusest, mis toimub õppekava alusel huvikoolides, siis on see paratamatult seotud õppemaksuga – olenemata sellest, kas huvikool on munitsipaal- või eraomaniku käes.
Kui soov on laste huviharidust toetada, siis tuleks ausalt rääkida ühest tasuta huvihariduse õppekohast igale lapsele. Kellele tuleb kasuks jätta mulje, justkui oleks kogu huviharidus võimalik muuta ilma lisarahastuseta? Siit tekib ka järgmine vältimatu küsimus. Kust tulevad vahendid, et huviharidus oleks kättesaadav kõigile, nende seas majanduslikes raskustes olevatele perede lastele? Kui täna ei nähta võimalust isegi osalustasusid külmutada, siis kuidas on plaanis rahastada kvaliteetset ja kõigile kättesaadavat huviharidust?
Pärnu pered ei vaja uhkeid, kuid puuduva sisuga loosungeid ja ajutisi „plaastreid“ enne Riigikogu valimisi — nad vajavad läbimõeldud ning täiskasvanulikku eelarvet. Peresõbralikkus ei ole kampaaniasõna, vaid see, kas perel on kindlus, et mida ta järgmisel kuul, aastal ja kahe aasta pärast maksab. Ajutine külmutamine, mis järgmisel või üle-järgmisel aastal päädib siiski hüppelise tõusuga, ei ole peresõbralikkus.