Postimehe juhtkiri õpetaja kaitstusest tekitas minus taas ängi, sest kooliharidusega (kasvatusega) seondavat püütakse lahata lihtsustatult ja kiirustades.
Tuntud koolimees Tarmo Loodus keeras vist vindi üle, minister tormas lahingusse, online’i kommentaatorid said jälle maailma peale kogunenud pahameelt välja valada, lastekaitseliidul on alati püssirohi kuiv, kui neile tundub, et tuleb võitlusesse minna.
Gallupite korraldajatel pidupäev, meedial intriig, millega leheruumi sisustada.
Arvamused on öeldud, veri valatud, süüdlased leitud, kuid kas me oleme jõudnud sammukese lähemale mõistmisele ja hoolivuse kasvule? Arvan, et õpetaja kaitstuse küsimust ei saa lahata, lähtudes igivanast õhkamisest, et noorus on hukas, või teadmisest, et koolis on alati olnud «Kevade» Julk-Jürisid.
Arvan, et ka õpetaja Laur teeks praegu vigu, sest elame üleminekuajal. Paljud mäletavad, et tutistamine, nurka seisma panek olid aktsepteeritavad kasvatusvõtted.
Minu 25-aastase õpetajatöö jooksul on juhtunud nii mõndagi, on olnud olukordi, millele on piinlik tagasi mõelda ja kus nüüd reageeriksin hoopis teisiti. Mäletan korda, kui noore õpetajana tõstsin õppenõukogus käe ühe ulaka poisi erikooli saatmise poolt. See käetõstmine vaevas mind pikki aastaid.
Vägivaldsusele on vastuseks vägivaldsuse kasv. Agressiivsed, vägivaldsed, kaasõpilasi ja õpetajaid mõnitavad õpilased on koolile suureks peavaluks.
Nüüd on põhikoolis võimalik neid suunata Tootsi klassidesse, keskkoolis aga koolist välja heita! Sellega ametlik mõjutusvahendite arsenal piirdub. Unustasin veel käskkirjaga hoiatamise! Huvitav, mis juhtuks, kui Tarmo Loodus rakendaks seda arsenali täies mahus kõigi kooli sisekorra eeskirju (ka ametlik dokument) rikkunud õpilaste suhtes?
Õpetajate tegutsemine sääraste õpilaste puhul on kantud õilsatest motiividest. Ta ei taha, et kannataksid normaalsed, õpihimulised lapsed.
Sellepärast palun esiteks, et ärme löö õpetajat nagu kärbest esimese ajalehehoobiga maha.
Teiseks peab iga koolidirektor jälgima hoolega, milline on tema koolis täiskasvanute omavaheline suhtluskultuur. See kandub märkamatult ka klassiruumi.
Rumal on unistada, et kool on koduse kasvatusviisi jätkaja. Ühiskonnal ei ole otstarbekas loota, et õpetajast saab käsn, kes suudab endasse imeda kõiki laste ja kodude probleeme. Oma praktikast tean, et püüa, mis sa püüad, kolmest esimesest pingireast kaugemale ei jõua. Aga püüdma peab!
Seadusesse kirjutatud lapsevanema vastutus lapse koolikohustuse täitmise eest ei tohi jääda vaid deklaratiivseks lauseks.
Lohutagu meid teadmine, et veel viisteist aastat tagasi oleks õpetaja kaitstusest mõtisklemine tundunud kohatuna.
Õpetaja kaitstuse teema tõstatamine on oluline. Samas on meile omane laskuda äärmustesse, sellepärast ärme unusta, et eelkõige peame arutlema selle üle, millest tekib koolilaste huvilangus õppimise vastu, millised koolikorralduse momendid seostuvad osa laste psühholoogiliste traumadega, miks mõnest õpilasest saab lõpuks negatiivne liider.
Suudame oma õpetajat tõhusamalt kaitsta, kui oskame vastata, millest laste õpimotivatsiooni langus alguse saab – kas on põhjuseks kehvad õpikud, mõttetud töövihikud, suurele osale õpilastest üle jõu käiv õppekava, õpetajatööks sobimatu õpetaja jne.
Tegeledes nimetatud põhjustega, on meil lootust, et laste huvipuudus ja õppeedukuse langus ning sellest tulenevad probleemid ei kuhju. Siis on ka konflikte lihtsam ennetada. Alati jääb mingi protsent õpilasi, kes on loomult pahatahtlikud ja kiuslikud.
Sajanditepikkune kogemus on näidanud, et lollikindlaid valemeid koolihariduses ei ole.
Ei meenu ühtegi pedagoogikateadlast, kellele oleks antud Nobeli preemia.