Provokatsiooni kaitsmine on demokraatlik kohustus. Kunstilised väljendused võivad vahel solvata, häirida või ka võimu narrida. See on väga hea. Alternatiiv oleks argpükslik bürokraatia, kirjutab kultuuriminister Heidy Purga.
Eestis pole kultuur pelgalt demokraatiat kaunistav ornament, vaid selle nurgakivi. Väga vähestes põhiseadustes maailmas on nii selgesõnaliselt kirjas, et riigi üks põhilisi eesmärke on oma keele ja kultuuri säilitamine ja arendamine. Väikerahva käekäiku kujundab suurel määral kodanike kujutlusvõime ning seda kujutlusvõimet kasvatatakse kultuuri toel.
Minu sõnum on lihtne: kui kultuuripoliitika kaitseb sõna- ja loomevabadust, tagab laia osaluse ning seob kultuuri- ja mäluasutused ühiskondlike diskussioonidega, siis tugevdab see inimeste demokraatlikku võimekust, oskust aktiivselt kuulata ja ka ühiskondlikus elus kaasa lüüa.
Toon välja kolm konkreetset näidet Eestist ja kolm üldisemat mõtet. Need haakuvad Ameerika filosoofi Martha Nussbaumi kunagise hoiatusega: demokraatia riskib vaimse mandumisega, kui jätab unarusse kunstid ja humanitaarse mõtlemise.
Oma raamatus “Not for Profit: Why Democracy Needs the Humanities” (2010) ütleb Nussbaum, et demokraatlik ühiskond sõltub oskustest, mida turumajandus üksi ei paku: kriitiline mõtlemine, loov kujutlusvõime ja empaatia teiste inimeste suhtes. Oma parimal kujul on kultuuripoliitika viis, kuidas neid oskusi teadlikult ja süsteemselt arendada.
Näited ja õppetunnid Eestist
Esimene õppetund. Kultuur, nii habras ja haavatav, kui see ka ei näi, on üllatavalt vastupidav ja tugev. Kõik totalitarismi ja rõhumise ööst läbi tulnud rahvad on seda tugevust kogenud.
Üks esimesi samme, mille Nõukogude võim 1940. aastal Eesti ja meie naabrite okupeerimisel astus, oli raamatukogude “puhastamine”. Töölisi palgati kirvega hävitama “kahjulikke” raamatuid. Töö polnud kerge. Kultuuri hävitamine pole iial olnud lihtne ega kiire ettevõtmine.
Õnnestus küll hävitada väga suur hulk köiteid ja tohutult vaesestada nii avalikke kui ka koduseid raamatukogusid, ent kokkuvõttes ei õnnestunud hävitada mitte ühtegi teost. Igaühest jäi alles vähemalt mõni eksemplar ja enamasti oli neid rohkem kui mõni. Neid loeti edasi, keelust hoolimata, ja kui taas võimalik oli, anti need uuesti välja. Seega kultuurimälu pole hävitamine niisama lihtne, sest inimesed teavad, et mäletamine annab jõudu. Et see on eluliselt, ellujäämiseks vajalik.
Teine õppetund. Üldrahvalik laulupidu. Iga viie aasta tagant kogunevad kümned tuhanded eestlased laulma sündmusele, mis on ühtaegu kunstiliselt lavastatud pidu, kodanikuühiskonna harjutus ja avalik kokkuhoidmise tõotus ning ühtehoidmise kinnitus.
Laulev revolutsioon õpetas meile, et rahvas saab rahumeelselt vastu panna, kui liitub üheks kooriks. Tänapäeval teeb laulupidu endiselt demokraatlikku tööd, see seob põlvkondi ja loob kodanikutunnet ilma kitsarinnalise võitleva natsionalismita ning süvendab osalustunnet. Riigi tasandil toimib süsteem, mis seda kõike ka pidude vahel üleval hoiab: rahvamajad, muusikakoolid, kohalike omavalitsuste toetus ja vabatahtlike võrgustik. Demokraatiat tugevdab mitte ainult mõnepäevane suurürituse vaimustus, vaid igapäevane tegevus, mis selle võimalikuks teeb.
Kolmas õppetund. Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu ning laiemalt avalik mälutöö. Vabamu kureerib näitusi ja haridusprogramme, mis rõhutavad, et ajalugu on elav arutelu, mitte kivisse raiutud teadmine.
Viimastel aastatel on muuseum ühendanud okupatsioonikogemuse uurimise tänapäeva väärinfo, sõja ja paguluse probleemidega. Külastajatele pakutakse mitte passiivselt tarbimiseks valmis lugu, vaid võimalust end ajaloolises kontekstis proovile panna ning vastata küsimusele “mida oleksin mina selles olukorras teinud?” Sel moel saavad mäluasutustest ka demokraatliku südametunnistuse koolid. Kultuuripoliitika, mis tagab nende asutuste sõltumatuse ja tulemusliku toimimise, on hinnaline panus meie rahva kriitilisse mõtlemisvõimesse.
Kolm kultuuripoliitika põhimõtet
Need kolm näidet lubavad sõnastada kolm üldisemat põhimõtet.
Esiteks, kultuur ei paku vaid mõtteainet, vaid arendab ka demokraatlikke oskusi, millest rääkis professor Martha Nussbaum. Vaba ajakirjandus võib vahendada täpseid fakte ja neid tuleb tingimusteta kaitsta, kuid kultuuriloome õpetab meid nägema maailma teiste silmade läbi.
Nii õpetab teater meid kuulama repliike, mis meid teravalt puudutavad, ilma et me saalist lahkuksime; kirjandus õpetab meid kaasa elama erinevatele uudsetele kogemustele ja oma esmast hinnangut tagasi hoidma, et lugu lõpuni lugeda; muusika õpetab allumist helide virtuoossele kooskõlale ja ühisele musitseerimisele; kunst õpetab kujutlema sõnaga väljendamatut ning märkama ka varjudes värve.
Kultuur kasvatab tagasihoidlikku, ent ka kõige radikaalsemat voorust: mõistmist. Et teise inimese vaadet, näigu see veider või väär, saab siiski mõista. Kui kodanikud harjutavad seda võimet kultuurikontekstis, saavad nad seda edukalt kasutada ka poliitikas.
Teine põhimõte. Osalust tuleb kujundada ja toetada. Me räägime sageli “kodanikuaktiivsusest”, justkui piisaks veebikommentaariumi olemasolust. Eesti kogemus näitab, et inimesed osalevad siis, kui näevad, et nende panusel on mõju.
Kultuuriasutused – raamatukogud, muuseumid, galeriid, teatrid jt – on ideaalsed kohtumispaigad, sest nad on usaldusväärsed, kohalikud ja inimlikus mõõtkavas haaratavad. Kui ministeerium rahastab teatrit, ei tähenda see üksnes esietendusi. Me rahastame ka teatrisaale, fuajeesid ja kohvikualasid, mis toimivad aruteluruumidena; dramaturge, kes oskavad käivitada ja suunata ühiskondlikke diskussioone; haridustöötajaid, kes seovad lavastused koolitundidega; ja taskukohast piletihinda, mis võimaldab osalemist.
Kolmas põhimõte. Provokatsiooni kaitsmine on demokraatlik kohustus. Kunstilised väljendused võivad vahel solvata, häirida või ka võimu narrida. See on väga hea. Alternatiiv oleks argpükslik bürokraatia.
Tuleb mõista, et kunst ei ole kunagi päriselt apoliitiline. Ta on enamasti isegi poliitilisem, kui pealtnäha paistab. Isegi kui see näib abstraktne, tegeleb kunst kõige olulisema poliitilise teoga, ta seab kahtluse alla enesestmõistetavusi, testib piire ja rikastab meie moraalset või kõlbelist silmaringi.
Kutseline poliitika kipub vaidluste piire ahendama. Tänapäeval kipub poliitiline tehnoloogia taandama arutelu lihtsustavate vastanduste tasandile. Kõige leppimatumad vaidlused käivad sageli teemadel, kus vastandumine on kõige lihtsam ja kus emotsioonid on kõige suuremad.
Just kunst avab taas debati piirid ja demokraatia vajab seda avarust. Sest viljaka vaidluse eelduseks on ühine väärtusruum, tunne, et vaatamata erimeelsustele elame samas jagatud ruumis. Kui see kaob, kui kaob ühine väärtussüsteem, siis hakkab demokraatia lagunema. Mis järgneb, ei ole enam dialoog, vaid sõda.
Tõsi, kultuur on harva suutnud sõdu või demokraatia sisemisi kokkuvarisemisi ära hoida, need võivad olla osa inimloomusest. Kuid kultuuri rolli lõhutud või lagunenud demokraatia uuesti ülesehitamisel on võimatu üle hinnata. Kultuur pakub ühise inimliku pinnase, mis lubab ületada erinevused ja panna aluse üksteisest arusaamisele. Kõigepealt peame aru saama iseendast ja oma inimlikkusest, sest selle kaudu suudame mõista ka teisi.
Kultuuripoliitika mineviku ja tuleviku vahel
Võiks arvata, et kultuur on vaid nõrk nostalgiline hääl, rahuajal pea kuuldamatu ja vajalik vaid kriisis. Ometi on kultuur esmajoones traditsioon, kuigi meil on modernismi lastena seda tõdemust võib-olla raske omaks võtta. Me hindame kultuuris seda, mis on edasiviiv, silmaringi avardav, ootamatu – seda, mis on uus. Seda miskit, mida tehakse või mõeldakse nii, nagu iial varem pole tehtud ega mõeldud. Eksperiment, vastuvoolu minek, eelarvamuste lammutamine.
See kõik on õige, kuid millegi tajumine uuena on võimalik ainult suhtes vanaga. Uuendada ei saa korraga kõike, kuigi ka seda on tahetud teha erinevates kultuurirevolutsioonides. Need on aga alati viinud välja kultuurilise reaktsioonilisuseni ehk kivistunud traditsionalismi.
Uuendada saab samm-sammult ja ainult seda, mida läbi ja lõhki tuntakse. Muuta saad seda, mida armastad. Selleks, et kirjutada üks avangardne luuletus, peab kõigepealt teadma, et luule kui niisugune on üldse olemas, ja teiseks tundma selle viise ja võimalusi, selle tehnikat ja traditsiooni.
Kultuuris sünnib uus alati traditsiooni pinnalt. Traditsiooni ja varasema teadmise säilitamine aga on kulukas. Muuseumide puhul on see asi selge ja nende puhul valitseb enamasti ka konsensus, et demokraatlik riik peab neid kui pärandi hoidjaid toetama. Aga kultuur pole muuseum. Tegelikult pole ka muuseum ainult muuseum, ka muuseumi roll kultuuri ökosüsteemis on uue otsimine, pärandi uuesti mõtestamine, selle uude valgusesse asetamine – elav debatt, mis toob mineviku uude valgusesse.
Kultuuripoliitika on tänapäeval silmitsi mitme uue olulise väljakutsega.
Esiteks, meediamaastiku muutumine. Elame ajastul, mil kultuurilist vahendustööd kujundavad suurel määral rahvusvahelised digiplatvormid. Meie vastus ei saa olla minevikunostalgia. Pigem peame toetama kohalikku kultuuriajakirjandust ja -kriitikat – vorme, mis õpetavad kodanikke hindama, mitte üksnes tarbima; et järgmine põlvkond õpiks lugema ka liikuvaid pilte nii nagu varasemad põlvkonnad õppisid lugema tekste.
Peame Eestis kultuuriajakirjanduse võrgustikku väga oluliseks. Riik toetab lisaks rahvusringhäälingule 15 kultuuri- ja haridusväljaande ilmumist. Neli neist on suunatud noortele ja luuakse noorte endi aktiivsel osalusel.
Teiseks tehisaru läbilöök ja sellest lähtuv potentsiaalne oht väikestele keeltele. Riikides nagu Eesti on keel ühtaegu põhiseaduslik kohustus ja elav organism. Et kaitsta ja arendada eesti keelt tehisaru ajastul peame panustama avatud keelekorpustesse, keeletehnoloogia tööriistadesse ja usaldusväärsetesse keelemudelitesse. Avalikult rahastatud digiteeritud materjalid peavad olema ligipääsetavad ja taaskasutatavad ning tagama, et keele- ja kultuuriandmete kasutamise põhimõtted austaksid küll autoriõigusi, ent toetaksid vajalikke tehnoloogilisi arendusi.
Lõpetan seal, kust alustasin. Eesti ei laulnud end vabaks sellepärast, et me kõik olime ühel meelel. Me laulsime end vabaks, kuna olime õppinud klassiruumides, köökides, kirikutes ja rahvamajades üksteise seltsis olema, vaatamata erinevustele. Kultuur üksnes ei peegelda demokraatiat. See harjutab seda. Uuendab seda. Ja vajadusel leiab julguse ta uuesti ellu laulda.
Seega ei ole meie ülesanne tänapäeval kultuuri lihtsalt hoida ja talletada, vaid võimaldada sel jätkata seda katkematut demokraatlikku tööd, milles kultuur on asendamatu: süvendada empaatiat, elavdada arutelusid ja tuua meid ikka ja jälle ühisesse aegruumi. Sest kultuur, isegi kui mitte otsesõnu, õpetab alati inimeseks olemist: mida see tähendab ja mida võiks tähendada.
Ja selles lõputus avastamises kohtuvad kunst ja demokraatia. Sest mis on demokraatia kui mitte kõige inimlikum valitsemisvorm? Mitte täiuslik, mitte lihtne, kuid selline, mis sarnaselt kultuuriga lubab meil küsida, muutuda ja uuesti alustada.