Euroopa Komisjoni välja pakutud kliimakava eesmärgid aastaks 2020 mõjutavad Eestis kõige rohkem elektri tootmist.
Kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine 20 protsendi võrra sunnib heitainete kvooti ostma Euroopa Liidu turult. Juba tänavu peab Eesti Energia seda ostma kuni 500 miljoni krooni eest, et sel aastal elektrit toota. Jaanuaris osteti seda 35 miljoni krooni eest.
Odav põlevkivist toodetud elekter tuleb varsti unustada. Põlevkivi varud lubavad meil nende mõistliku kasutamise korral elektrit toota veel 20�40 aastat. See on küllaldane aeg, et võtta kasutusele elektrienergia tootmise teised võimalused.
Põlevkivienergia on andnud meile poliitilise sõltumatuse, oleme sellega harjunud ja seepärast tuleks elektrienergia tootmist põlevkivist jätkata. Ainult sellest pikemas plaanis kahjuks ei piisa.
Kasvuhoonegaaside emissiooni vastu saab üksnes tuumaenergeetika arendamisega. See on tuule, vee ja päikese kõrval ainuke heitainetevaba energiaallikas. Tuumaenergia on ka kõige odavam, sellele järgnevad odavuselt gaas, kivisüsi, turvas, puit ja tuul. Kõige kallim on elekter, mida toodavad avamerre paigutatud tuulegeneraatorid.
PRAEGU ON maailmas kommertskasutuses 443 tuumareaktorit, mis töötavad 31 riigis. Need jaamad toodavad 15 protsenti kogu maailma elektrist.
Euroopas saadakse tuumajaamadest kolmandik tarbitavast elektrist ning sellega ollakse tuumaenergia kasutuselt maailmas esikohal. Tuumaenergia on Euroopas väga arenenud tööstusharu ning selle tehnoloogiline baas ja oskusteave hõlmavad kogu tootmisahelat, alates kütuse ettevalmistamisest kuni jäätmete käitlemiseni. Euroopa Liidus on otsustanud uusi tuumajaamu ehitada Soome ja Prantsusmaa.
Holland, Poola, Rootsi, T�ehhi, Leedu ja Slovakkia on taas algatanud arutelu oma tuumaenergiapoliitika üle ning see võib viia praeguste tuumajaamade kasutuse pikendamiseni või uute jaamade ehitamiseni. Suurbritannia valitsus otsustas hiljuti kuni kümne uue tuumajaama ehitamise aastaks 2020. Saksamaa, Hispaania ja Belgia jätkavad oma tuumajaamade tegevuse lõpetamise poliitikat.
BALTI RIIKIDES on energiavaldkonnas alanud suured muudatused. Lätis ja Leedus on elektriturg avatud ning tarbijad võivad energia tarnijaid vabalt valida. Eestis seisab niisugune olukord ukse ees.
Kuid uusi energia pakkujaid pole sellest hoolimata turule lisandunud. Vastupidi, praeguste tootjate võimalused elektrivarustust tagada vähenevad juba lähiaastatel drastiliselt. Järgmise aasta lõpuks tuleb sulgeda lõviosa Leedu elektritarbimist kattev Ignalina tuumajaam. Meie vanadele põlevkivikateldele rakenduvate keskkonnapiirangute tõttu langeb kasutusest välja samuti suurem osa tänasest võimsusest.
Läti elektrivarustus on püsinud kolmandiku ulatuses impordil juba pikka aega. Eestil on Estlinki merekaabli kaudu olemas ühendus Põhjamaade elektrisüsteemiga, kuid ühenduse võimsus on liiga napp, et katta Eesti, veel vähem kõigi kolme Balti riigi vajadusi. Samuti pole Soomel üleliigset elektrit, mida eksportida.
PÄRAST 1970. aastate naftakriise otsustas Soome oma energiasõltumatust suurendada. Külma kliima, hajaasustuse ja energiamahuka tööstuse tõttu oli tema energiatarve elaniku kohta üks suuremaid maailmas. Uue strateegia kohaselt keskenduti kohalike ressursside, nagu turba ja puidu suuremale kasutusele, kuid nendega suudeti katta siiski vaid kolmandik energiatarbest.
Vaja oli suuremahulist lahendust ning selleks valiti tuumaenergia. Argumendid, miks tuumajaamade kasuks otsustati, olid kolmekümne aasta eest sarnased nendega, mille põhjal Soome parlament 2002. aastal viiendale reaktorile rohelise tule andis ning mille alusel praegu kuuenda reaktori ehituseks luba taotletakse.
Uus tuumajaam suurendab varustuskindlust ja vähendab sõltuvust importelektrist. Tarbijale tähendab tuumajaam kõrge tarnekindlusega ning suhteliselt madala ja stabiilse hinnaga elektrit.
MEIE OLUKORD on mõneski mõttes sarnane 30 aasta taguse olukorraga Soomes. Meil tuleb arvestada praegust reaalsust ja üritada näha kaugemasse tulevikku, et teha pikaajaliselt õiged valikud.
Tuumaenergia kui peaaegu emissioonivaba energialiik on tõsiseltvõetav alternatiiv meie heitainetemahuka elektritootmise ajakohastamisel. Püüdlused lüüa kaasa Leedu ja Soome tuumaprojektides on head ning õiged, kuid et sealne õnnestumine pole kindel, siis oma tuumajaama need ei asenda.
Teiste riikide kogemused näitavad, et esimese tuumajaama ehitamine koos vajalike ettevalmistustega seaduste, institutsioonide ja personali osas võtab vähemalt 15 aastat. See aeg võib tunduda kaugena, kuid energeetika vallas, kus põhimõttelised uuendused võtavad aastakümneid, on tegu ülehomse päevaga. Seetõttu on viimane aeg asjaga pihta hakata.
ENNE AGA, KUI tuumajaama rajamise küsimuses lõpliku otsuse saab langetada, tuleb teha väga palju tööd. Tegemist oleks Eesti läbi aegade suurima ja tähtsaima tööstusprojektiga, mis tõstaks uuele tasemele riigi administratiivse suutlikkuse, rahvusvahelise koostöövõime, insenertehnilised oskused ja ettevõtjate võimekuse.
Esimese sammuna peaks riigikogu võtma põhimõttelise seisukoha tuumaenergeetika küsimuses. Nii seome tähtsa teema päevapoliitikast lahti, võimaldame spetsialistidel teha professionaalset tööd ning toetame tõsist ja vajalikku avalikku diskussiooni.
Et valitsus algatas hiljuti energiamajanduse arengukava koostamise aastani 2020, on sobilik teha majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile sellekohaseid ettepanekuid. Siis saaks valitsus selle kava käesoleva aasta novembrikuuks heaks kiita ning riigikogule arutamiseks esitada.