Viimaste nädalate jooksul on linnaruumi arutelu kiskunud tarbetult teravaks. Pole mõtet poliitikute juhtimisel muuta seda mürgiseks ja inimesi tarbetult üksteise vastu üles ässitada.
Mihhail Kõlvart lõi käsitlused „auto vs. ratas“ ja „auto vs. jalakäija“. Selle võltsvastanduse võttis riiulist välja erakond Isamaa, et uues linnakoalitsioonis millegagi eristuda.
Debatt ja ka versus’e tüüpi arutelu on iga poliitilise teema juures teretulnud. See on enesestmõistetav osa vabast ja demokraatlikust ühiskonnast. Kuid debatt, kus iseenda valju häält nautiv osaline – olenemata maailmavaatest – tugineb puhtalt kõhutundele ja emotsioonile, pole enam valijale informatiivne ega sisukas.
Just sellisest olukorrast oleme ennast nüüd Tallinna linnaruumi üle arutades kahjuks leidnud. Tallinna liikleja väärib paremat.
Uuring ei anna poliitikule käsku
Mis kasu saab tallinlane loost, kus poliitik – näiteks möödunud nädalal Ahti Kallikorm (Isamaa) – sarjab Tallinna kesklinna liikuvusuuringu autorit? Artikli toonist ja esimestest lausetest on selge, et Kallikorm ei nõustu uuringu tulemustega.
Kuid faktipõhise ümberlükkamise asemel asub poliitik töö autoreid maha tegema, tembeldades ühte neist, Marek Rannalat, muu hulgas tuntud autovihkajaks. Mis sest, et tegemist on valdkonna tunnustatud asjatundjaga ja ühtlasi kliimaministeeriumi nõukogu liikmega.
Aga mis jäi rääkimata? Mis on fakt? Fakt on see, et uuring pole ühestki otsast linnavalitsuse käsulaud. See on ühe ettevõtte koostatud analüüs, et poliitikul oleks rohkem infot. Uuringus ei anta poliitikule ju käsku.
Võtame teisegi näite. Möödunud nädalal kirjutas Juhani Jaeger Postimehe arvamusportaalis, et 15-minutise linna kontseptsioon on üldises plaanis sotsiaal-majanduslikult võimatu ja nimetas seda eluvõõraste propagandistide mõtteavalduseks.
Sellel väitel pole aga mingit viidet ega allikat, millele tugineda. Tahes-tahtmata tekib tunne, et Jaeger lisas selle lõigu oma loosse puhtalt kõhutundele tuginedes. Ja erakondlikust soovist vastanduda, et seeläbi justkui punkte noppida, olgugi et valimised on aasta pärast. Kusjuures Isamaa eest vedada on Tallinna liikluskorraldus ja transport.
Saanuks ju rääkida, et 15 minuti linn on ammune mõte, mille maailma tipptasemel, Sorbonne’i ülikooli õppejõud Carlos Moreno kuulsaks tegi. Või et Põhjamaade suurimaid kinnisvaraarendajaid NREP on võtnud selle üheks strateegiliselt tähtsaks suunaks koostöös endise New Yorgi mitmekordse linnapea Michael Bloombergi asutatud maailma innovatiivseimate linnade võrgustikuga C40. Võinuks ka viidata kasvõi kodumaisele ajalehele Sirp, kus Tartu ülikooli teadur Martin Haamer kirjutas ja avaldas kaarte mitmest Eesti veerandtunni linnast.
Rahvas vajab vahel komöödiat, aga poliitika võiks pakkuda ka harivamaid suundi. Praegu läheb aur mulje jätmisele ja vastandumisele – pingutatakse, et autojuhtidest eksperte maha teha ja tuua au sisse USA-lik mõttelaad, kus autojuht võiks olla kuningas igal ajal ja igal pool, sest auto on hajaasustusega riigis ülimalt vajalik.
Kahjuks jääb pidevalt arutamata nurk, kuidas saada umbes kümme protsenti praeguseid autojuhte veel rohkem näiteks ühissõidukisse, et teistel autojuhtidel oleks mugavam liigelda piirkonnas, kus inimeste arv on muudkui kasvanud. Lihtsam on kiruda „kikilipsu“ ja „eluvõõraid“ inimesi kui pakkuda lahendusi.
Ükski linn ei arene, kui otsuseid tehakse kõhutunde pealt
Otsused on mõistagi rahvalt mandaadi saanud poliitikute teha. Kui me ütleme, et otsused on poliitilised, siis mida see tähendab? On see asjatundjate nõule tuginev ning ühiskonna eri rühmade vajadusi arvestav tark valitsemine? Või on see suvaline, kõhutundele, kohati ka poliitilisele sildistamisele rajatud mõttelaad?
Mitte ükski linn, veel vähem pealinn, ei ole jätkusuutlik, kui areng toimub puhtalt kõhutundel ja emotsioonil põhinedes.
Edukas linn kujuneb kaalutletud sammude ja põhjaliku eeltöö tulemusel. Kui eksperdid väidavad, et Tallinn vaevleb samade murede käes, mis vaevasid 1970-ndatel Lääne-Euroopa linnu, siis kohe kindlasti ei seisne lahendus probleemi ignoreerimises ja samade ekspertide mustamises.
Minus tekitab nördimust, et üks debati osalisi on otsustanud kõndida poliitilise agitatsiooni rada. Mina kui Tallinna liikleja ja valimisõiguslik kodanik ootan rohkemat. Ootan faktidel ja uuringutel põhinevat argumenteerimist, mitte kõhutunde pealt teistele n-ö ära panemist.
Usun, et seda väärivad ka ülejäänud valijad. Eriti veel sellepärast, et sellest teemast sõltub otseselt tallinlaste turvalisus. Valede valikutega võime kaotada nii mõnegi inimelu.
Lootusega, et häälte saamiseks peab lihtsalt teistest valjemini karjuma, panustatakse otseselt poliitkultuuri kvaliteedi vähenemisse. Draama ja intriig võivad olla põnevad, aga seda üksnes teleseriaalides ja filmides. Tallinna tänavad võiksid USA poliitkultuuri tasemel mustamisest ikkagi vabad olla.