Reformierakonna esimees Hanno Pevkur hoiatab, et praeguse valitsuse soov end mineviku külge ankurdada läheb Eestile kalliks maksma.
Harvardi professor Joseph Schumpeter tõi eelmise sajandi keskel majandusse mõiste «loov hävitamine», mille sisuks oli toimimatuks muutunud vana asendamine uute, toimivate lahendustega.
Riigi juhtimisega sama lugu, elik kui riigid uute lahendustega kaasa ei lähe, pole põhjust loota arengut. Selle põhimõtte eiramine tähendas näiteks, et 18. sajandi tööstusrevolutsiooni arenguga olid kaotajateks eelkõige aristokraadid, kes soovisid säilitada neile turvalisena tundunud lahendused ja koos sellega kontrolli poliitilise võimu üle.
Keskerakonna, IRLi ja sotside koalitsioon on 21. sajandi Eestis tegemas tõsist hävitustööd, ent mitte loovalt, vaid arulagedalt. Astutakse sama reha otsa, mille otsa komistasid 18. sajandi aristokraadid. Jõuga keeratakse kinni arengut soodustavad lahendused ja püütakse taastada minevikulahendusi.
Viimane näide on e-valimiste perioodi lühendamine. Lahendus, mis toonud Eestile rahvusvahelist tuntust ja edu, on valitsuskoalitsiooni jaoks nagu pomm jala küljes, millest lahti saada.
Pole mõtet rääkida udujuttu, et «me ainult natukene lühendame perioodi». Keskerakond ei ole ju kordagi varjanud soovi e-valimised üldse kaotada, et vähendada nooremate ja edumeelsemate valijate osalemist valimistel ning seeläbi luua eeldused oma võimu jätkumiseks. Üllatav on IRLi ja sotside agarus võimul püsimise nimel Eestile seni edu toonud põhimõtted maha müüa.
E-hääletus on üks näide Eesti elu tagasipööramisest. Emakeelepäeva nädalal võis jälgida imestusega, kuidas valitsus on muutmas suhtumist eesti keele kasutamisesse ja õpetamisesse.
Soov loobuda vene õppekeelega koolides eesti keele õpetamisest, idee lubada vene keeles esitada õigusabitaotlusi või teha relvaeksamit peegeldab praeguse valitsuse suhtumist ja kuvandit. Samuti kodakondsusküsimus. Oleme ehitanud riiki teadmises, et kodanikuks saamiseks peab tundma Eesti põhiseadust ja oskama piisavalt eesti keelt, ning mis peamine, ise soovima kodanikuks saada. Keskerakond jagaks aga kodakondsust vähemalt 25 aastat siin elanuile tingimusteta. Ei ole kuulnud, et IRL või sotsid sellele konkreetselt vastu oleksid olnud. Jälle samm mineviku, mitte tuleviku suunas.
Eesti väljakutsed heaolu kasvuks ei seisne aga mitte minevikunostalgias, vaid valmisolekus mõista arengupiduri põhjuseid ja otsustusjulguses võtta kasutusele tulevikku suunatud lahendusi.
On üldteada, et inimeste heaolu kasvuks on vaja majanduskasvu. Majandus- ja heaolukasvu ei saa aga eeldada, kui rahvastik vananeb ja riik ei ole valmis kaasa minema uuendustega. Üks kaasaja silmapaistvamatest investoritest Ruchir Sharma, analüüsides viimase 50 aasta maailma riikide majanduskasvu, tõi välja, et keskmine majanduskasv maailmas on olnud sel perioodil umbes 3,5 protsenti aastas. Pool sellest kasvust sõltub rahvastiku, täpsemalt tööjõu juurdekasvust ja pool tootlikkuse kasvust. Tööjõu ja tootlikkuse 50:50 suhe kehtib sealjuures nii kasvu kui kahanemise tingimustes. Ehk kui tööjõuturg kahaneb ühe protsendipunkti võrra, kahaneb suure tõenäosusega ka majanduskasv ühe protsendipunkti võrra.
On oluline mõista, et kahanevat tööjõudu saab kompenseerida teatud määral innovatiivseid ning tulevikku vaatavaid lahendusi kasutusele võttes. Seetõttu on meil mitte ainult võimalus, vaid lausa kohustus Eesti IT- ja e-lahendusi edasi arendada, mitte neid tagasi pöörata.
Lisaks riigi tasandile peab jõudma ka omavalitsuste tasandile. Olgu siinkohal näitena toodud mõte korruptsiooni vähendamiseks ja ennetamiseks omavalitsuste kulude, sh lepingute, avalikustamine veebis. Siis poleks vast võimalikuks saanud ka hiljuti avalikuks tulnud Turba koolijuhi või Tallinna abilinnapea hämarad skeemid. Ühiskonna ootus on suurem avatus ja tulevikku suunatud lahendused, mitte lõputud piirangud, mõttetu asendustegevus ja pusleklotside ümbertõstmine.
Vananeva ühiskonna ja seetõttu väheneva tööjõu tingimustes peame endale tunnistama, et kui soovime heaolu- ja majanduskasvu kiiremat jätkumist, tuleb lisaks riigisisestele muudatustele tegeleda senisest aktiivsemalt ka väljastpoolt Eestit inimeste lubamisega tööturule. On meie teha, keda ja kui palju siia lubame. Ent silmaklapid peas järjekindlalt väites, et meile pole siia keegi oodatud, ei tee me muud, kui anname ise hoogu juurde majanduskasvu pidurdumisele ja seeläbi riigi konkurentsivõime langusele.
Loomulikult on vältimatu ka haridusse panustamine, kuid praegused muudatused haridussüsteemis omavad majandusele reaalset mõju kümnendite pärast. Samas mittepanustamine tähendab samavõrd lööki heaolu kasvule.
Tootlikkust mõjutavad omakorda suuresti inimeste oskused ning kasutatavad seadmed ja tehnoloogiad. Seetõttu on iga samm, mida riigid teevad tulevikutehnoloogiatele vastupidises suunas, otseselt riigi edu kahjustav.
Valitsused peavad olema uute ideede kasutuselevõtmisel veduriks, mitte piduriks. Looma keskkonna, kus inimesed oleksid vabad, loovad ning uuendusmeelsed. Mida piiranguvabam on ettevõtluskeskkond ja õigusruum, mida stabiilsem maksukeskkond, seda suurem on tõenäosus majanduskasvuks säravate uute ideede kaudu.
Praegune minevikku vaatav riigijuhtimine mängib aga maha Eesti senise eduloo. Soov minevikumanöövritega võimu külge klammerduda viib riigi hääbumise ja mahajäämuseni konkurentidest. Ümberjagamisest ja piirangutest uusi ideid ja väärtusi ei teki. Valitsuse tagurpidisammude ja asendustegevuste kursil jätkates kaotame oma senised edumagnetid. Eesti vajab aga uusi ideid ja arenguid ning vaadet tulevikku.