Täpselt aasta tagasi suure hurraaga tööd alustanud valitsus on langetanud Eesti tavaliseks Ida-Euroopa riigiks. See on mugandus Siim Kallase hiljutisest mõttest, mis minu arvates annab väga tapse hinnangu Jüri Ratase valitsusele.
Eesti on väike ja tubli riik, mis peab mitte ainult konkurentsis püsima, vaid looma endale ka suuremate ja rikkamate riikide ees eeliseid. Kuni eelmise aasta novembrini oli selleks eeliseks e-riik ja lihtne maksukeskkond. Meid tunti ka lojaalsete liitlaste, põhimõttekindlate ja kirglike parteritena välis- ja kaitsepoliitikas. Meil oli mida öelda, me rääkisime kaasa, meid kuulati.
Novembrirevolutsioonist on möödunud aasta ja kuigi kogu koalitsioon, eesotsas Jüri Ratasega, lõi rusikaga vastu rinda kinnitades, et Eesti senine julgeoleku- ja välispoliitiline kurss ei muutu, on Eesti kaotamas järjest oma eeliseid.
Miks? Sest isegi kui näiliselt on Keskerakond asunud toetama NATOt ja Euroopa Liitu, siis olgem ausad, see ei ole usutav. Nii väga kui peaminister ei ürita ka ladusat small talk’i ajada ja näida Euroopa liidritega samaväärne, ei toeta seda sisemise veendumuse puudumine ning pidevalt kuklas raiuv küsimus, kuidas ma seda oma valijatele selgitan.
Nii olemegi olnud selle aasta jooksul tunnistajaks mitmele olukorrale, kus Keskerakonna poliitikud on rääkinud seda, mida nad on ikka harjunud rääkima. Jah, näited Korbi NATO vastasusest, Repsi Sputnikule antud intervjuudest ja Toomi Assaadi külastustest, on meile juba pealuu sisse kulunud. Ja nende näidete siin üles loetlemine oli tegelikult lugeja alahindamine. Olgem ausad, välispoliitika ringkondades räägitakse sellest juba ammu, et Eesti on muutunud halliks pintsakuks, kes ei paista ELi 28 liikmesriigi seast välja. Sest meil ei ole oma teemat, me ei ole enam teerajajad. Kas te mäletate, millal viimati valitsuse tasemel räägiti näiteks sellest, et Ukraina on jätkuvalt okupeeritud? Selle sama meie naaberriigi poolt, kelle juhtiva parteiga on Keskerakonnal leping.
Sama ebausutavalt räägib peaminister e-riigist. No ei kõla need laused siiralt ja tegelikult on kahju ametnikest, kes ilma poliitilise toetuseta on sunnitud seda e-riigi vankrit edasi vedama, selle edulugu välisriikides kuulutama, e-residente meile meelitama. Me teame, et sellest on vähe. Mida tuntum on sõnumitooja ja mida kaalukam on tema sõna, seda kaugemale levib sõnum.
Maksupoliitikaga on teisiti. Siin on Keskerakond väga hoogne, kuid ka samavõrra populistlik. Ratas ütles erakonna esimeheks saades, et tema eesmärk on, et keskerakond suudaks seista iga Eesti inimese eest. Tore. Aga see on ju vale. Keskklassi, kes on end 26 aastaga hambad ristis, sageli samal ajal õppides, töötades ja lapsi kasvatades üles töötanud, ju karistatakse. Neid, kes on pingutanud selle nimel, et laps saaks trenni kõrvalt ka näiteks mõnd pilli õppida. Aga kuna valitsus on otsustanud neilt töökuse tõttu rohkem maksu koorida, jääb nüüd pilliõpe siiski ära. On see ikka õiglane iga inimese eest seismine?
Halvad otsused maksupoliitikas on üks pool, ent juba praegu on valitsus tekitanud üüratu kahju ettevõtluskeskkonnale ebamäärasusega, mis tuli üha uute ja uute maksudega ähvardamisest. Kõik tegelesid nendega palehigis, kuid osad siiski lõpuks tõrjuti tänu ettevõtlusorganisatsioonide heale tööle. Kui palju jäi maksumuudatustega edasi-tagasi saagimisega raisatud aja tõttu uut lisaväärtust loomata? Segaduse ja ebakindluse tõttu on paljud ettevõtted oma investeerimisotsused teadmata ajaks edasi lükanud või üldse ära jätnud. Kaubandus- ja Tööstuskojast saadud info pinnalt võib väita, et ära on jäetud kümnetesse miljonitesse ulatuvad investeeringud.
Eraldi kirstunael meie majanduse eduloole on valitsuse järjepidev soov elada üle oma võimete defitsiidis eelarvega, mille tasakaalu viimine saab kunagi olema juba kellegi teise mure. Mitmed eksperdid, sealhulgas Eesti Pank, on justkui ühest suust öelnud et riik elab üle jõu ajal, mil tuleks hoopis säästa. Majanduskasvu tingimustes kulutades ära halvemate päevade jaoks mõeldud reserve, et doteerida populistlikke tasuta asju, milles Keskerakond end teadupärast koduselt tunneb. Sellega kahjustab valitsus märkimisväärselt majanduse kasvupotentsiaali, suurendab veelgi tööjõupuudust ja kiirendab hinnatõusu. See on meie kõigi ühine heaolu, mis kannatab.
Kogu selle keskpärasuse ja segaduse taustal on meil aga päris probleem, mille valitsus on muide ka oma üheks prioriteediks kuulutanud – rahvastiku vähenemine. On pehmelt öeldes vastutustundetu, et ametis olev valitsus ei ole olukorra parandamiseks astunud ühtegi konkreetset sammu. Hoolimata sellest, et ettevõtjad ja teadlased on ammu tugevat häirekella löönud, on otsustatud seda järjepidevalt ignoreerida.
Me ei saa rääkida ka uuenenud Keskerakonnast, sest selle kinnituseks oleks vaja julgeid tegusid ja konkreetseid seisukohavõtte. Küsimustele mitte vastamine on saanud normiks. Aga mis siis, kui lihtsalt ei teatagi vastuseid?
Kui me aasta tagasi hoiatasime, et uus valitsus saadab ajaloo prügikasti lihtsa maksusüsteemi, Eesti ühe suurima konkurentsieelise Euroopas, siis meid ei usutud. Kui me aasta tagasi hoiatasime, et uus valitsus pöörab näoga ida suunas, siis meid süüdistati alusetus hirmutamises. Kui me aasta tagasi toonitasime, et uus valitsus alustab oma uute keeldude ja käskudega Eesti tagasipööramist sotsialismi, siis meid naerdi välja. Kui me aasta tagasi väljendasime sügavat muret, et uus valitsus kaotab Eestit kogu aeg vee peal hoidnud eelarvetasakaalu ja hakkab elama üle jõu, siis ei huvitanud see suurt kedagi.
Reformierakond näeb enda ülesandena teha maksimaalne selleks, et tuua Eestile tagasi seni edu toonud majanduspoliitika ja lihtne maksukeskkond.