Ukrainas käib täiemahuline sõda ja see ei jäta meid siin Eestis puudutamata. Riigi esmane ülesanne uues olukorras on tagada meie inimeste turvatunne ning kinnitada, et Eesti riik oskab, suudab ja tahab asjatundlikult käituda. Parlamendi ülesanne on siinjuures kindlustada, et kehtiv õigusruum võimaldaks nendel, kes selleks seatud, seda turvatunnet inimestele tagada.
Seetõttu oleme parlamendis ette võtnud kiirendatud tempos mõningate küsimuste lahendamise, mis seotud otseselt Vene agressiooniga Ukrainas. Nendeks on esimeses järjekorras sõja õigustamiseks kasutatavate sümbolite keelamine ja Ukraina vastu sõdima läinud inimeste karistamine. Lisaks ootab järge riigipiiri tugevdamine ning relvalubadega seonduv. Riik peab näitama, et tal on suutlikkus ja oskus end vajadusel ka kiiresti kehtestada. Need, kes ei soovi demokraatlikus riigikorras elada ja õigustavad või muul moel toetavad agressiooni, inimsusevastaseid kuritegusid ning muid julmusi, mida Venemaa praegu Ukrainas toime paneb, nendel peab olema selge signaal – Eesti riik reageerib sellele ja reageerib jõuliselt.
Selleks on juba Riigikogus arutlusel karistusseadustiku muudatused, mis reguleerivad täpsemalt agressiooni, sõjakuritegu, inimsusevastast kuritegu või genotsiidi toetavate sümbolite avalikus ruumis kasutamist ja näiteks agressioonisõjaga liitumist ning erinevate ühiskonnagruppide suhtes vaenu õhutamist. Mul on hea meel, et sarnaste algatustega on välja tulnud ka opositsioonierakonnad ning diskussiooni selle teema üle on avalikkuses juba üksjagu olnud. See näitab, et ühiskonnas on üldine arusaam, et need seadusemuudatused on oodatud ja vajalikud.
Arutamisel olevate muudatustega antakse politseile selge õigus eemaldada avalikust ruumist agressiooni toetavad sümbolid, näiteks Z täht või Georgi lint. Rõhutan, tegemist on politsei õigusega, mis tähendab, et politsei peab igakordselt hindama, mis kontekstis mõnda sümbolit kasutatakse. Politsei sekkumiseks peab seda olema kasutatud kontekstis, kus tõesti agressiooni õhutatakse. Ei saaks ju näiteks ühte tähestiku tähte lihtsalt ära keelata. Me ei taha, et politseiametnikud oleksid robotid, millele on kõik täpselt seaduses ette nähtud. Samas vajame ühiskonnale selget sõnumit, et Vene teatud sümbolid kindlas kontekstis avalikus ruumis kasutatuna vähendavad inimeste turvatunnet nii tugevalt, et politseil on vaja selget alust, et astuda inimese turvatunne tagada. Kui inimene sellega ei nõustu, siis saab politsei kasutada seadusest tulenevaid õigusi.
Teiseks muudab uus eelnõu selgelt kuriteoks agressioonisõjas osalemise, olgu see siis ametliku sõjaväe koosseisus või sõjaväega paralleelse erastruktuuri koosseisus. Kuriteoks muutub ka agressioonisõja ettevalmistamisele kaasaaitamine. Olen veendunud, et ühe karistusena Ukraina vastu sõdima läinutele peame seaduses sätestama ka võõrriigi kodaniku alalise või ajutise elamisloa viivitamatu tühistamise.
Kolmandaks on ettepanek viia karistusseadustikus toodud vaenu õhutamise eest karistamine kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Nimelt kehtestab põhiseadus, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Samas on ka toodud, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Ehk põhiseadus annab selged raamid, kuidas suhtuda vihkamise õhutamisse – see on karistatav.
Hetkel kehtiv karistusseadustik seab aga imeliku kitsenduse, et vaenu õhutamine on karistatav vaid juhul, kui esineb juba oht kellegi elule või tervisele. Ma usun, et just Ukraina toimuva põhjal on mõistetav, miks sellise kitsenduse eemaldamine ja karistusseadustiku kooskõlla viimine põhiseadusega on vajalik – kehtiva seaduse järgi võib Eestis üles kutsuda nt sõjapõgenikke peksma või muul viisil kahjustama ja politsei ei saa reageerida, sest vaenu õhutamine eeldab ka seda, et kedagi reaalselt pekstakse.
Samas on juba poliitilises debatis kuulda, et sellised vaenu õhutamise muudatused ei ole mitmele erakonnale vastuvõetavad. Kahju, aga kui need erakonnad soovivad jätta politsei vihkamisele ja vägivallale üleskutsuvale vaenukõnele reageerimisel hambutuks on see nende erakondade vastutus. Reformierakond lähtub siinkohal vajadusest tagada Eesti inimestele turvatunne ja ei hakka kogu seaduse vastuvõtmist seetõttu pidurdama. Oleme valmis kompromissideks, et teha maksimaalselt kiiresti ära vajalikud muudatused, milleks olemas laiapõhjaline toetus. Pean aga vajalikuks veelkord rõhutada, et vaenu õhutamist puudutav muudatus on ette valmistatud nii väikeses ulatuses kui võimalik ja mahus, milleks annab raami põhiseadus.
Me kõik peame arvestama, et oht pingete kuhjumiseks on praegu ilmselt kõrgem, kui ühelgi teisel hetkel meie iseseisvuse taastamisest saadik ja seetõttu vajavad õiguskaitseorganid tööriistu, et neid pingeid vähendada. Just seda eesmärki Riigikogus arutatava eelnõu kannab ja ma usun, et saame nende aruteluga parlamendis kiiresti edasi minna – 9. mai on ukse ees.