Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika on selgelt olnud Reformierakonna valitsusvastutuse ajal prioriteediks, eriti arvestades üleilmseid pingete kasvu ja geopoliitilist ebakindlust meie piirkonnas. Värskelt sõlmitud koalitsioonileppe valguses on selge, et riigikaitse on nii eelmise kui ka uue valitsuse üks peamisi märksõnu. Kuid mida see täpsemalt tähendab Eesti jaoks ja kuidas see mõjutab meie tulevikku.
Esiteks on märkimisväärne, et Eesti panustab riigikaitsesse proportsionaalselt rohkem kui enamik NATO riike. Praeguse teadmisega oleme Poolaga ainsad, kelle kaitsekulud lähiaastail isegi üle 4% SKP-st on. See on kaalukas otsus, mis näitab meie riigi pühendumust ja tõsidust julgeoleku tagamisel.
Järgmiseks suureks sammuks on laskemoona soetamine, millele on järgneva nelja aasta jooksul planeerime rohkem kui 2 miljardi euro suuruse eelarve. See ei ole pelgalt number – see on investeering meie kaitsevõime tugevdamisse, mida ei saa alahinnata, eriti arvestades praegust rahvusvahelist julgeolekuolukorda. Täiendavatest lisavahenditest investeerime eeskätt laskemoona, mis tabab kaugemale ja täpsemalt, et vajaduse korral hävitada Eesti julgeolekut ähvardav oht vaenlase territooriumil. See annab kindlust nii meie inimestele, ent saadab ka liitlastele selge sõnumi – me teeme kõik Eesti igakülgseks kaitsmiseks.
Kaitsetööstuse edendamine on samuti osa uuest koalitsioonileppest, kus planeeritud ligikaudu 400 miljoni euro suurune eelarve, mida saame kasutada Ukraina abistamisel ja enda kaitseväele vajamineva soetamisel. See ja muud tegevused nagu näiteks kaitsetööstuspargi arendus peaks võimaldama kahekordistada sektori suurust. See ei ole pelgalt majanduslik kasu, vaid ka strateegiline samm, mis kindlustab Eesti kui tõsiseltvõetava tegija positsiooni rahvusvahelisel kaitsetööstuse areenil.
Julgeolekumaksu kommentaariks tuleb märkida, et see kannab peamiselt kahte suurt eesmärki – katta riigikaitsekulude tõus kahelt protsendilt kolmele ja lisada laiapindsesse riigikaitsesse enam kui miljard eurot, suuresti laskemoona ja muude vajalike varude jaoks. Oluline seejuures ka märkida, et maks saab olema tähtajaline kuni aastani 2028. Vast mõistame ühiselt, et oma riik, mis on sõltumatu, kaitstud ja konkurentsivõimeline, on midagi, mille eest ühiselt oleme valmis ka veidi rohkem maksudega panustada.
Võiks ju küsida, miks riik ei võta laenu nagu Isamaa nõuab? Lihtne vastus on, et laen on laen ning selle peab ühes intressimaksetega ühel hetkel siiski tagasi maksma. Suur defitsiit ehk üle jõu elamine kahjustab Eesti usaldusväärsust ja toob kas või intressimaksetena suuremad kulud nii ettevõtetele kui riigile ning loob ebakindlust – meie majanduse suurimat pidurit. Pikas plaanis maksaksid selle kinni meie lapsed ja lapselapsed ning riigi ülalpidamiskulud vaid kasvaks ajas.
Eelpool nimetatud sammud ja otsused on vastuseks neile, kes otsivad võimalusi riigikaitse rahastamist ja arengut kritiseerida. Sageli on selline kriitika kas teadmatusest või pahatahtlikust soovist manipuleerida faktidega poliitilise omakasu eesmärgil. Tõde on aga see, et valitsuse tegevus aitab tagada meie riigi ja inimeste turvalisuse ning stabiilsuse.