Maailm on muutuses. Mitte, et see üllatus oleks, aga on tõsiasi, et oleme juba mõnda aega tagasi sisenenud polariseerumise ajastusse, kirjutab kaitseminister Hanno Pevkur.
Sellel ajastul hakkab diplomaatia asenduma enesele kasulike tehingutega. Juba Vana-Rooma õiguses kehtinud maksiim „Non rex est lex, sed lex est rex“ (ehk mitte kuningas pole seadus, vaid seadus on kuningas) on üha enam asendumas arusaamaga, et mitte seadus pole kuningas, vaid kuningas ongi seadus.
Ehk veelgi lihtsamalt öeldes – pead on tõstmas hoiak, kus kehtivad džungliseadused ja arusaamine, et kel võim, sel õigus.
Ja see tõstatab paratamatult küsimuse, kas väärtustel ja reeglitel baseeruv maailmakord on asendumas huvidel ning tehingutel põhineva maailmakorraga.
Ukraina näitel on ju näha, et Venemaad ei huvita rahvusvaheline õigus ega varasemad kokkulepped ja oma „tugevama õiguse“ maksmapanekuks ning nii majanduslike kui ka poliitiliste ja isiklike huvide realiseerimiseks lasti käiku relvad.
2014. aastal alanud sõjaline konflikt, mis kasvas 2022. aastal üle täiemahuliseks sõjaks, näitas ilmekalt, miks Euroopa ja eriti Venemaa vahetus naabruses olevad riigid peavad seisma väärtuste ning reeglitel põhineva maailmakorra kaitsel.
Huvid või väärtused
Muutuva julgeolekupildi kirjeldamiseks on paslik kasutada kujundlikku joonist, kus X-teljel on huvid ja Y-teljel väärtused. Kui lisada joonisele riikide suurused, on näha, et riigi suurenedes kasvab ka huvide telg ning mida väiksem on riik, seda olulisemad on väärtused.
Otsides mõistlikku ristumispunkti huvide ja väärtuste vahel, on Eesti kui liberaalse demokraatiaga väikeriigi soov, et see ristumispunkt oleks ka suurte jaoks maksimaalselt kõrgel väärtusteljel ja madalamal huvide teljel. Sest nagu ajalugu on näidanud, võib vastupidine olukord saada väikeriikidele hukatuslikuks.
Just väärtuspõhise ning reeglitel põhineva maailmakorra tagamiseks on liberaalse demokraatia tagamine läänelikus kultuuriruumis ülioluline. Liberaalse demokraatia alustaladeks on inimeste põhiõigused ja vabadused, avatus ning vaba majandus, mis omakorda väljendub riikidevahelises kokkulepitud reeglite austamises.
Vaadates nii Euroopas kui üle Atlandi toimuvat, näeme, et konservatiivide pakutud riikide endasse sulgumine ja huvidel põhinev poliitika on viinud lääne kultuuriruumi ennenägematute vastasseisudeni, mis õnneks ei ole veel tähendanud omavahelisi sõjalisi konflikte, ent väljenduvad üha valjemalt majanduses ja geopoliitilistes eriarvamustes.
Enim võidab Putin
Ukraina täiemahulises sõjas on kohe algamas viies aasta. Selles sõjas on elu kaotanud või pöördumatuid vigastusi saanud hinnanguliselt üle 2 miljoni inimese. Hukkunud on tavalised pereisad ja -emad, lapsed, vanaemad, vanaisad. Kadunud on terved linnad ja külad.
Ja kogu selle hävitava laastamistöö tulemusel ei ole Venemaa saavutanud ühtegi oma strateegilist eesmärki. Ja julgen väita, et ka ei saavuta. Küll näeme üha enam rahvusvaheliselt soovi Venemaa „tagasi tuppa“ lasta, olgu see spordis või maailma poliitikas. Sõltumata tõsiasjast, et agressor ei näita ühtegi märki ei kahetsusest ega soovist mõista oma kuritegude sügavust ning laastamistöö tagajärgi.
Vastupidi, president Putin on asunud õigustama ja kiitma Ameerika Ühendriikide tegevust Gröönimaa suunal. Mitte, et see kellelegi üllatus oleks, ent kinnitab taas, et läänemaailma omavahelised eriarvamused rakendab Venemaa oma propaganda ja infosõja vankri ette.
NATO ja Euroopa Liidu lagunemine on need kaks suurt strateegilist eesmärki, mis on kandnud Venemaa välispoliitikat vähemalt viimased 25 aastat.
Lääs vajab ühtsust, mitte erimeelsusi
Olukorras, kus Venemaa ei näita ühtegi märki Ukrainas sõjategevuse lõpetamiseks, on eelkõige Euroopa ja seeläbi ka Eesti huvides teha kõik selleks, et omavahel liitlassuhteid tugevdada, mitte neid nõrgestada.
Meie ühine tugevus seisneb meie ühtsuses. Ja seda ühtsust vajab ka Ukraina. Iga päev, mil meedia arutleb Gröönimaa või NATO suurima sõjalise jõu – USA – vägede kohalolu üle Euroopas, on Ukrainale seatud fookus väiksem.
Aga tegelikult vajab Ukraina nii sõjalist kui ka poliitilist tuge iga päev ja iga tund. Ukraina on see, kes on praegu Euroopa rahu garant, ja meie kui eurooplaste asi on neile maksimaalselt toeks olla.
Ei ole samuti ühegi liitlase huvides, et Venemaa saaks mistahes lisavõimalusi oma sõjakuritegude õigustamiseks või põhjenduseks, miks on Krimm Venemaa jaoks sama oluline kui Gröönimaa USA jaoks, sest just sellise paralleeli tõi president Putin ühes oma hiljutises kõnes.
Võrreldes ja kõrvutades võrreldamatut, näitab Venemaa president taas kord, kuidas ei jäeta kasutamata ühtegi võimalust löömaks kiilu nii lääne liitlaste vahele kui ka õigustamaks oma kuritegusid Ukrainas.
Kokkuvõtvalt on eelkõige meie endi teha, millist tulevikku me siin Eestis ja Euroopas laiemalt ehitame. Kas jätkame liberaalse demokraatia ja reeglitel põhineva maailmakorraga, kus väärtused on olulisemad kui jõupositsioonilt paika pandavad huvid, või lepime teadmisega, et kel jõud, sel õigus.
Mina sellega aga nõustuda ei saa, sest ma soovin oma lastele tulevikku, kus nad saaksid elada vabal maal, otsustada ise oma tuleviku üle ja teha seda koos mõttekaaslastega ühiselt lääne kultuuriruumis.