Oleme võtnud eesmärgiks toetada Ukrainat kaitsetööstuse toodanguga, mis tuleb just Eestist. See annab Eesti kaitsetööstusele võimaluse kasvada, luues töökohti ja jättes maksumaksja riigikaitsesse panustatud maksud üha enam Eesti majandusse, kirjutab Hanno Pevkur.
Kaitseministeeriumi vestibüülis on sein, kus asub tahvel tekstiga “Me ei unusta!”. Sellele seinale on kantud hukkunud Eesti kaitseväelaste nimed. 11. septembril 27 aastat tagasi kaotas Kurkse suurõnnetuses traagiliselt elu 14 Balti rahuvalvepataljoni staabikompanii luurerühma liiget.
Kurkse suurõnnetus on Eesti kaitseväele suurim kaotus pärast iseseisvuse taastamist. Need mehed jätsid oma elu õppusel, valmistudes vajadusel kaitsma Eesti rahvast ja meie vabadust. Nüüd, 27 aastat hiljem, peame tõdema, et välimine oht meie kehtivale põhiseaduslikule korrale pole 1991. aastast olnud nii suur, kui ta on lähiaastatel.
Välimine oht meie kehtivale põhiseaduslikule korrale pole olnud 1991. aastast nii suur, kui see on olnud lähiaastatel. Venemaa aasta-aastalt kasvanud agressiivsus oma naabrite suhtes eskaleerus 2008. aastal Gruusia ja 2014. aastal Krimmi ning Ida-Ukraina ründamiseni. 2022. aasta 24. veebruaril, Eesti riigi sünnipäeva esimestel tundidel alustas Vladimir Putin täiemahulist invasiooni Kiievile, eesmärgiga hävitada Ukraina riik ja rahvas.
See oli läänemaailmale võimsam äratuskell kui millenniumi vahetumisel oma esimese löögi teinud 30 tonni kaaluva maailma rahukella löök.
Lääneriikide lootus Venemaast kui rahumeelsest partnerist oli kustunud. Brutaalne ja massiivne rünnak Ukraina pealinnale ja sellele järgnenud täiemahuline sõda läbi terrori, rahumeelsete inimeste, sh laste ning naiste, tapmise, vägistamise ja küüditamise Venemaale avas loodetavasti lõplikult läänemaailma silmad.
See sõda avas ka lääne moonaladude uksed, kust kahjuks ei vaadanud vastu hiiglaslikud varud, vaid minimaalne hädavajalik, milleni oli viinud kaitsekulude drastiline vähenemine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
Ühiselt suudeti sõja algusnädalatel siiski Ukrainat piisavalt abistada, et suruda Kremli juhitud sõjamasin Kiievi alt taanduma ja Ukraina jäi püsima. Olen veendunud, et püsib ka praegu ja tulevikus, ent vajab jätkuvalt suuremat toetust, kui senini oleme suutnud ühiselt Ukrainale pakkuda.
Lääneriikide eskalatsioonihirmu piirangud relvaabi andmisel on küll vähenenud, kuid mitte kadunud. Ukraina ei saa võidelda üks käsi selja taga. Ukrainlased teavad, mida teha ja lisaks pakuvad lääneliitlastele kriitilist teavet kuidas sõdida agressiivse Venemaaga. Meie ühine pingutus peab olema anda neile võimalus oma vabadussõda võita.
Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu on pannud nii meid kui ka teisi liitlasi ümber hindama meie enda kaitsevalmidust. NATO liitlastena oleme üheskoos totaalselt muutnud kollektiivkaitse põhimõtteid ning oleme passiivkaitse mudelilt läinud üle aktiivkaitsele. Ehk allianss on selgelt kinnitanud, et kaitseme end esimesest meetrist alates ja vajadusel hävitades vaenlast ka vaenlase territooriumil.
See on ainuõige arusaam, sest pole midagi olulisemat rahva ja riikluse vaatest, kui säilitada vabadus. Vabadus ning vaba riik meie lastele ja lastelastele. Vabaduse püsimisega kaasneb ka kindlus, et Eestis on turvaline elada, pere järelkasvu saada, kinnisvara soetada, äri ajada ja nii edasi. Just selle nimel pingutab nii kaitseministeerium kui kogu valitsus igapäevaselt. Et anda kindlustunnet meie enda inimestele ja meie sõpradele. Et luua turvatunnet ja stabiilsust.
Eesti riigikaitse aluseks on iseseisev kaitsevõime ja kollektiivkaitse, mida toetab tugev kaitsetahe. Või nagu olen varasemalt defineerinud, baseerub riigikaitse kolmel sambal: esiteks kaitsetahe, teiseks kaitsevõime ja kolmandaks kaitsekoostöö.
Annan neist kolmest sambast lähtudes ülevaade Eesti riigikaitse arengust riikliku strateegia “Eesti 2035” valguses.
Kaitsetahe
Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Eesti ühiskonna toetus relvastatud vastupanule on viimastel aastatel olnud püsivalt üle 80 protsendi ning sõltuvalt oma rollist riigikaitses on kaitsetegevuses valmis osalema ligi 2/3 elanikkonnast, täpsemalt 61 protsenti. Sellest tulenevalt on ka loogiline, et viimase kahe aastaga on kaitseliitu astunud rohkem kui 6000 inimest ning meie vabatahtliku kaitse katusorganisatsioon koos noorte ning naiskodukaitsjatega on kasvanud enam kui 30 000-liikmeliseks.
Väga kõrgel püsib ka eestlaste toetus liitlaste kohalolule. Nimelt toetab umbes 80 protsenti elanikkonnast partnerite Eestis viibimist. Äärmiselt oluline kaitsetahte mõõdupuu on ka inimeste valmisolek riigikaitse rahastamise täiendavaks finantseerimiseks ning viimase küsitluse järgi toetas kaitsekulude tõstmist või säilitamist 72 protsenti eestimaalastest.
Nendest arvudest tulenevalt on ka loogiline inimeste üldine toetus riigikaitse arendamisele, millega on viimastel aastatel väga rahul või pigem rahul ligi 70 protsenti eestimaalastest.
Aga kaitsetahe pole midagi, mis püsib iseenesest. Nagu rahu tagamisega peab ka kaitsetahtega pidevalt tegelema. Tänan riigikogu, mis toetas riigikaitseõpetuse võimaldamist kõigile õpilastele ehk koolidele selle pakkumise kohustuslikuks muutmist eelmise aasta 1. septembrist. Eelmisel aastal sai seeläbi riigikaitseõpetust 6200 noort üle Eesti.
Kaitsetahte teine pool on aga tööandjate suhtumine riigikaitsesse ja eriti läbi reservväelaste toetamise. Viimane küsitlus näitas, et 66 protsenti tööandjatest on valmis tasustama reservväelaste osalemist õppe-kogunemistel ja see number on kenasti kasvutrendis. Hea meel on näha, et üha enam ettevõtjaid liitub ka erikampaaniatega, mis on suunatud just reservväelaste toetamisele. Suur tänu igaühele neist.
Rääkides veel numbritest, siis ministeerium koos kaitseväega mõõdab eraldi ka reservväelaste ja kaitseliitlaste hinnanguid õppustel osalemiseks. Nii näiteks vastas 88 protsenti õppusel Kevadtorm 2023 osalenud vastanutest, et on valmis osalema relvastatud kaitsetegevuses ning 84 protsenti õppusel osalenud vastanutest leiab, et võõrriigi relvastatud kallaletungi korral on võimalik Eestit kaitsta.
Need näitajad on päris head, ent teame, et meil ei ole luksust loorberitel puhata, sest nagu märkisin, kaitsetahte püsimisega tuleb järjepidevalt tegeleda ja tegeliku kriisi korral ei pruugi valmisolek olla sama, mis rahuajal. Meie ülesanne on tagada, et hetkel, kui Eestit peaks päriselt olema vajadus relv käes kaitsta, oleksid need arvud suuremad, mitte väiksemad. Me peame alati meeles pidama, et Eesti inimesed soovivad kaitsta oma riiki, kui neil on siin hea elada, kui rahvas teab, et riik toetab kogukondlike püüdlusi ning seab alati Eesti inimeste ühised huvid esikohale.
Kaitsevõime
Juba enne täiemahulise sõja algust Ukrainas oli valitsusel tarkust teha otsus alustada nii Ukraina toetamist kui ka Eesti kaitsevõime kiireloomulist tõstmist. 2022. ja 2023. aastal tehtud erakorralised rahasüstid riigikaitsesse on meie kaitse-eelarve nüüdseks pea kahekordistanud, kasvades 776 miljonilt eurolt 1,34 miljardi euroni.
Protsentides sisemajanduse kogurikkusest oleme jõudnud 3,4 protsendini, mis asetab värskeimate hinnangute kohaselt Eesti NATO liitlaste seas Poola järel ja USA ees lausa teisele kohale.
Kas see tähendab, et võime tõmmata pidurit? Ei, kaugeltki mitte. Just neil päevil arutame lisaraha suunamist järgnevatel aastatel kriitiliste laskemoonavarude täiendamiseks, millega suudaksime võimalikku vastast mõjutada vastase sügavuses, et vältida suuremat kahju Eesti territooriumil.
Meenutan, et kahe viimase aastaga on Eesti soetanud juba laskemoona rohkem kui varasema 30 aastaga kokku. Retooriliselt võiks ju väita, et kui oleksime varasema 30 aastaga panustanud igal aastal isegi kümme protsenti rohkem laskemoona, ei oleks me praegu lühiajaliselt nii raskete valikute ees, kust leida riigikaitseks lisaraha. Ent tagantjärele targutamine meid edasi ei vii. See on vaid tahavaatepeegel ja faktitõdemus, et nii on.
Viimasele kahele aastale ja tulevikule ettevaatav pilk fikseerib fakti, et oleme aastatel 2022–2024 soetanud üle 700 miljoni euro eest laskemoona ning sõlminud juba lepinguid tulevasteks aastateks ligi miljardi euro eest, ehk kokku oleme panustanud laskemoona üle 1,6 miljardi.
Arvestades käimasolevaid riigieelarve strateegia arutelusid ja veel riigikaitses tegemata moonaostu otsuseid, julgen väita, et aastatel 2022–2028 on Eesti laskemoona ostude kogusumma suurusjärgus kolm miljardit eurot. Kordan üle: kolm miljardit eurot. Seda on enam kui aastatel 2017–2021, viie aasta jooksul, oli kogu riigikaitse rahastus kokku.
Lisaks laskemoona soetamisele oleme märkimisväärselt kasvatamas ka oma sõjalise varustuse musklit. Soetanud juurde K9 ja Caesari suurtükid ning mitmikraketiheitjad HIMARS. Juba on Eestis olemas meie tuleulatust sadadesse kilomeetritesse suurendavad laevatõrjeraketid Blue Spear, aga ka meremiinid.
Siia saabuvad õhutõrjesüsteemid IRIS-T ja MISTRAL ning kaitseväe kätte on jõudnud õhutõrjesüsteem PIORUN. Ostetud on uued õhutõrjeradarid ja väljavahetamisel kaldaradarid. Oleme soomustamas teist jalaväebrigaadi, ehitamas nii laskemoonaladusid kui ka muud taristut, arendamas harjutusalasid, parandamas liitlaste vastuvõtutingimusi jne.
Seda arengut on kandnud üks läbiv põhimõte, et peame igast maksumaksja eurost saama tagasi maksimaalselt kaitsevõimet. Kui püüda piltlikult sada eurot riigikaitse tugevdamiseks laiali jagada, siis näeme, et ca 54 eurot sajast läheb otseselt investeeringuteks läbi erinevate hangete. Taristu arendamiseks investeerime kuus eurot, palkadeks ja toetusteks reservväelastele maksame 23 eurot, luurele ja eelhoiatusele panustame viis eurot ning muudeks tegevuskuludeks jääb 12 eurot. Kokkuvõtvalt teab maksumaksja, et iga panustatud euro kasvatab otsest kaitsevõimet liitlastega võrreldes enim just Eestis.
Kogu sellel investeeringul puuduks mõte, kui meil puuduks inimesed, kes Eestit vajadusel kaitseks. Seetõttu olemegi suurendanud ajateenijate hulka ja kasvatanud meie sõjaaja struktuuri ligi 44 000 võitlejani, suurendades sealhulgas meie üle-eestilist turvavaipa, maakaitset läbi ussisõdalaste 20 000 võitlejani.
Pöörame väga suurt tähelepanu ka väljaõppe mahule ning kvaliteedile. Nii osales 2023. aastal õppustel ligi 30 000 reservväelast ja kaitseliitlast. Ainuüksi tänavusel Kevadtormil osalejate arv koos liitlastega küündis pea 14 000-ni.
Kõik need sammud kaitsevõime arendamisel annavad mulle täieliku kindluse väita, et Eesti pole kunagi varem olnud paremini kaitstud kui praegu. Aga nagu ka kaitsetahte puhul, ütlen ka kaitsevõimest rääkides, et meil pole luksust loorberitel puhata ning peame jätkama kaitsevõime arendamist kiirendatud tempos, sest sõltumata sellest, millal lõpeb sõda Ukrainas, on Venemaal igal ajahetkel olemas piisav võimekus testida nii meie kui ka liitlaste valmisolekut ennast ja kogu allianssi kaitsta.
Kaitsekoostöö
Nagu märkisin, toetab ca 80 protsenti eestlastest liitlaste kohalolu Eestis. Oleme selle nimel pingutanud ja jätkame sihikindlalt selle nimel tööd, et lähtuda juba president Lennart Meri poolt öeldust: “Ei iial enam üksi!”
Oleme järjekindlalt panustanud liitlassuhete tugevdamisesse ning kollektiivkaitse paremasse toimimisse. Võib öelda, et suurema läbimurde saavutasime 2022. aasta NATO Madridi tippkohtumisel, kui liitlased leppisid üheskoos kokku aktiivkaitse rakendamise põhimõttes, mis tähendas et tagasivallutamise arusaamalt liiguti “kaitse esimest meetrist” põhimõttele.
Loogilise jätkuna kinnitati eelmise aasta Vilniuse tippkohtumisel uued regionaalsed kaitseplaanid ning Washingtoni tippkohtumise ajaks said valmis uued NATO väevõime eesmärgid kõikidele liitlastele, et uued põhimõtted ka reaalsete sõjaliste võimetega sisustatud saaks.
Kahepoolselt oleme sõlminud Eestis alaliselt paikneva NATO lahingugrupi juhtriigi Ühendkuningriigiga kümneaastase kaitsekoostööleppe. Ameerika Ühendriikidega leppisime kokku julgeolekukoostöö plaani aastateks 2024–2028, mille keskmes on Ameerika Ühendriikide sõjaline kohalolek Eestis, panus Eesti diviisi arendamisse, küberkaitsealane koostöö ja Balti riikide võimearenduste ühishanked.
Ühendriikidega koostöö positiivne näide on ka USA-Balti julgeolekuinitsiatiiv, mis sel aastal lisab Eesti kaitse-eelarvele ligi 70 miljonit eurot. Samuti on meie kaitseväe arengut silmas pidades ülioluline Eesti diviisi staabi osalemine Warfighteri programmis.
Lisaks USA ja Ühendkuningriigi võitlejatele on Eestis ka Prantsuse relvajõud. Igapäevaselt suurusjärgus 2000 liitlast NATO kolmest tuumariigist. See ongi reaalne heidutus: kolme tuumajõudu omava riigi võitlejad õlg-õla kõrval koos Eesti meeste ja naistega. Samuti ärme unustame, et sellest aastast on kõik meie sõbralikud naabrid NATO peres. Rootsi ja Soome liitumine on märkimisväärselt tugevdanud nii NATO-t tervikuna kui eriti meie piirkonda.
Liitlassuhete valguses on kindlasti oluline välja tuua Eesti ja Ukraina kaitsekoostöö lepe, millega oleme valmis Ukrainat sõjaliselt toetama vähemalt 0,25 protsendiga SKP-st. Oluline on see, et järgnevatel aastatel oleme võtnud eesmärgiks toetada Ukrainat kaitsetööstuse toodanguga, mis tuleb just Eestist. See annab Eesti kaitsetööstusele võimaluse kasvada, luues töökohti ja jättes maksumaksja riigikaitsesse panustatud maksud üha enam Eesti majandusse.
Kokkuvõtteks
Eesti rahvas tegi 33 aastat tagasi selge valiku olla osa Põhjalast, osa lääne kultuuri- ja julgeolekuruumist. Nüüdseks on Narva jõgi selgeks veelaheks demokraatliku õigusriigi ja diktatuurse terroririigi vahel.
Lähiaastatel otsustatakse Euroopa julgeolekuarhitektuur järgnevateks aastakümneteks. “Kuniks Ukraina pole vaba, pole maailm turvaline,” ütles USA kaitseminister Lloyd Austin eelmisel reedel Ramsteinis Ukraina kontaktgrupi kohtumisel. Kirjutan sellele avaldusele kahe käega alla ja usun, et igaühel, kel on roll Ukraina abistamisel, peaks just praegu tegema lisapingutuse, et sõja kulg pöördumatult Ukraina võidule pöörata, sest Ukraina võit on ka meie võit.
Meie pikaajaline eesmärk on tagada kindlustunne igale eestimaalasele, et Eesti on tugevate liitlassuhetega turvaline riik, kus meie vabadus ja rahvas püsib läbi aegade.
Kommentaar põhineb Hanno Pevkuri riigikogus peetud ettekandel riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035” elluviimisest.