Albert Einstein on öelnud, et hullumeelsus tähendab sama asja tegemist ikka ja jälle, oodates uusi tulemusi. Kliimapoliitikas tulemuste ootamine ilma tegudeta on samuti hullumeelsus.
Kes ei soovi eitada kliimaprobleemi, ent ütleb samas, et jätkusuutliku lahenduse leidmiseks peaksime veidi ootama, on oma mõtetega konfliktis. Päriselt kliimakriisi tõsidusele mõeldes saab igaüks aru, et 1) meil on lahendused ammu olemas ja 2) meil ei ole aega oodata.
Tõepoolest – paljusid kliimaeesmärke saab ellu viia vaid käskusid jagades ja keeldusid seades. Kuidas siis veel? Kas inimesed tahaksid vabast tahtest oma majandustegevuse, poliitilise agenda ja isiklikud tarbimisharjumused ümber mõtestada? Mõned kindlasti, aga enamus mitte.
Maailmas täna juurdunud kapitalistlik süsteem, mille mootoriks on fossiilkütused, tarbimiskultuur ja majanduskasv, taastoodab end üha enam kahjulikumana nii inimestele kui meie planeedile, sest süsteemi valemist on välja jäetud looduse piiridega arvestamine. Kuna meie oleme looduse piirid unustanud, tuletab loodus meile neid ise meelde. Oleme end jätkusuutmatusse süsteemi nii sisse mässinud, et käsud ja keelud muutuse toomiseks on vajalikud. Muidugi, kui me soovime oma tulevastele põlvedele vähemalt sama head või paremat elu.
Laiem avalikkus, sealhulgas poliitikud, on alles viimasel aastakümnel või isegi aastatel saanud aimu kliimakriisi olemusest ja mõjudest, kuigi teadlased viitasid probleemile selgelt juba eelmisel sajandil peale tööstusrevolutsiooni algust. On ju siis ka loogiline, et kui oleme alles praegu aru saanud radikaalsete muutuste vajadusest, tundubki ambitsioonikas kliimapoliitika mõnele nagu külm vesi krae vahel.
Näiteks Juhan Parts väidab, et olles lugenud tuhandeid lehekülgi IPCC raporteid, näib talle nende sisu olevat ebakindel, sest kliimaprotsessid on pikaajalised. Nendelt tuhandetelt lehekülgedelt loeb aga päris kindlasti välja ka seda, et kliimaprotsessid on pikaajalised, aga inimtekkeline kliimasoojenemine on eskaleerunud küll väga lühikese ajaga.
Minus tekitab imestust
Minus tekitab alati imestust see, kui suure kogemustepagasiga poliitikud oma poliitilises agendas kliimamuutuste probleemile tähelepanu ei pööra. Aastatepikkuse kogemusega peaksid ju kaasa tulema ka teadmised suurte globaalsete kriiside olemusest ning mõjudest nii maailmale kui oma riigile – üks selline kriis on kahtlemata kliimamuutused.
Ja lausa murelikuks teeb, kui peale tuhande lehekülje teadusliku raporti lugemist leitakse hoopis, et kliimapoliitika on miski omaette fenomen religioossete tunnustega. Veel enam – kliimakriisi võrreldakse telekommunikatsiooni arenguga Eestis.
Olles hilised ärkajad ja tegutsejad, tunduvadki kliimaeesmärgid utoopilised. Kui me oleksime Pariisi kliimaleppest alates ehk 2015. aastast võtnud kliimapoliitikat kogu maailmas tõsiselt, ei oleks me täna sellises olukorras ning eesmärgid oleksid juba käegakatsutavad. Paraku pole ükski riik kliimaeesmärkide täitmiseni eriti lähedale jõudnud.
Eesti on peale viimaseid valimisi õigemal kursil kui kunagi varem. Täiskiirusel edasi liikudes ning tegudes teadusele toetudes jõuame eesmärkideni kindlalt ja ambitsioonikamaltki, näidates ka teistele Euroopa riikidele eeskuju.
Jah, me oleme kirjutanud sadade lehekülgede pikkusi lubadusi Euroopa Liidule ja ka oma riigisiseselt erinevates arengukavades ja poliitikadokumentides. Ent oleme välja töötamas kliimaseadust, mille mõte ongi needsamad lubadused teha õigusraami osaks.
Kliimapoliitika ei tegele ei Eestis ega mujal vaid CO2 emiteerimise probleemiga. Lahendusi rakendatakse ja otsitakse aktiivselt igas valdkonnas, mis keskkonda ja kliimat vähegi puudutab. Alates mikroplastist lõpetades seadusandlusega. Ja Eestis on ambitsioonikas kliimapoliitika ning rohereformide elluviimine valitsuse üheks põhiprioriteediks lisaks korras riigirahandusele ja riigikaitsele. See tähendab, et ollakse aru saanud kliimakriisi tõsidusest ning et kliimapoliitikas tehtud lubadused ja kokkulepped saavad viimaks tegudeks.
Paljudes riikides on tõepoolest optimism ja seisukohad muutumas, sest kliimapoliitika elluviimine ei ole mugav. On lihtne pöörduda tagasi vanade lahenduste juurde, seniks, kuni need töötavad. Ja tegeleda populismiga, lubades rahvale lihtsaid lahendusi. Aga kas Ameerika ja Euroopa avalikkus on kliimapoliitikast “sisse võetud“ või on hoopis aru saadud, et praegu on viimane aeg tegutsemiseks, et kliimakriisi leevendada?
Inimkond ei ole kunagi sellise kõikehõlmava kriisi ees seisnud, seega on ka IPCC raportite väljapakutud lahendused erinevatele kliimastsenaariumitele arvamuslikud, ent põhinevad seni teadaoleval infol, arvutustel, mõõtmistel. Ennustamisega pole lahenduste pakkumisel olnud midagi pistmist.
Kliimapoliitika pole olemuselt mingi ideoloogia
Kliimapoliitika pole olemuselt mingi ideoloogia, selle eesmärgid ja sisu põhinevad teadusel. Kui kaalul on praeguste ja järgmiste põlvkondade tulevik, inimeste tervis, elurikkuse ja elamisväärse keskkonna säilimine, siis peaks toetuma teadusele, mitte oma peaga mõtlemisele. EKRE liikmed on samuti soovitanud inimestel mõelda oma peaga ja kasutada oma tervet mõistust. Probleem on selles, et terve mõistus on väga subjektiivne.
Aga IPCC raportite kohta on tehtud ka üks õige mõttekäik – universumi katastroofi nendest ei leia. Seda seepärast, et IPCC raportitesse panustavad teadlased uurivad meie planeeti, mitte kogu universumit. Ja üle kolmekümne aasta kestnud uurimisest (esimene IPCC raport avaldati 1990. aastal) on tõepoolest selgunud, et kliimakriis mõjub inimestele ja loodusele katastroofiliselt.
Asjaolu, et katastroof ei jõua Eestisse täna ega homme, ei peaks olema motivatsiooniks mitte tegutseda. Jah, 20 aastat tagasi võidi oletada, et Manhattan on tänaseks vee all. Möödunud nädalavahetusel oli aga terve New York vee all, kas sellest ei piisa? Kas alles siis, kui Manhattani saar või mõni Euroopa riik on päriselt vee all, vaatame üksteisele sõbralikult otsa ja tõdeme, et hea küll, nüüd võib lõpuks tegutsema hakata?
Vähegi kliimaprobleemide olemusse süvenedes on selge, et nende põhiline tõsidus ei seisne selles, et mängus on lääne ühiskonna toimimise põhiprintsiibid. Tuletan meelde, et kui meil pole elamisväärset keskkonda ja hea tervisega inimesi, ei ole meil kasu ühestki lääne või muu ühiskonna toimimise printsiibist.
Ehk oleks aeg seada esikohale inimeste tervis ning looduse heaolu? Tuletan meelde, et enne, kui tulid inimesed, majandus, poliitika ja igasugused printsiibid, oli loodus juba olemas. Me ei ole maailmavalitsejad, me oleme osa ökosüsteemist. Ja kui seda on raske mõista, siis mõelgem kliimakriisi mõjudest majandusele ja igaühe rahakotile, võib-olla on see narratiiv lihtsamini haaratav.
Meil on olemas lahendused, vaja on neid kasutada
Kui kaua ootab teatud seltskond poliitikuid pöidlaid keerutades paremaid lahendusi, eitades probleemide tõsidust? Meil on olemas lahendused, vaja on neid kasutada. Kliimaseaduse väljatöötamine ja rakendamine on üks parimatest lahendustest, sest selle abil saavad lubadused tegudeks.
Suure kogemustepagasiga poliitikutel nagu Partsil on olnud aega laiahaardeliste muutuste – nagu seda on kliimakriis – mõtestamiseks ning nende juhtimiseks küllaga. Seega soovitan nii temal kui teistel kliimakriisi alahindavatel poliitikutel lõpetada ükskõiksuse narratiivi pedaalimine ning asuda viimaks tegudele, selmet olemasolevaid lahendusi pisendada ja endale kinnitada, et küll kõik saab korda.