Kavandatavast jäätmereformist võidab nii Eesti inimene, meie keskkond kui ka majandus. Kümmekond aastat on Eesti jäätmemajandus paigal seisnud ja sestap on ka teenuste kvaliteet kehv. Eesootav jäätmereform lisab küll koduõuele paar konteinerit, kuid tänu sellele pääseme tüütust kohustusest otsida mööda linna tühja pakendikonteinerit. Ka eramajade elanikud saavad edaspidi mugavalt koduuksel pakendid üle anda, kirjutab riigikogu liige Hanah Lahe.
Eesti inimesed tekitavad aastas ligi 400 kg olmejäätmeid elaniku kohta ning sellest vaid kolmandik leiab ringlussevõtuga omale uue elu. Eeskujuliku sorteerimise kohaselt peaks olmejäätmete osakaal olema üsna väike, sest liigiti kogumiseks sobimatuid jäätmeid kodumajapidamistes lihtsalt ei teki.
2020. aastal SEI poolt läbiviidud segaolmejäätmete sortimisuuringute tulemustest selgus, et segaolmejäätmete liigiline koostis pole viimase 10 aasta jooksul oluliselt muutunud. Segaolmejäätmete koostisest oli selgelt näha, kui kehvalt liigiti kogumise süsteem toimib – koostises oli keskmiselt näiteks nii 32% pakendijäätmeid kui 32% biojäätmeid.
Liigiti kogumine võimaldab rohkem jäätmeid saata töötlemisele, et valmistada nendest uut toorainet – seega jäätmetest rääkimine kui prügist ei ole õige, jäätmed on väärtuslik materjal ehk ressurss.
Pakendite eraldi kogumine on tõusuteel
Pakendijäätmete kogused on viimastel aastatel veidi vähenenud, nii 2-3% aastas. Peamiselt on vähenemine toimunud klaas- ja plastpakendi osas, millele on hoogu andnud ühekordse plasti direktiivi ülevõtmine ja plastpakendite asendamine paber- ja kartongpakenditega, korduvkasutuspakendite eelistamine kaubanduses ühekordsete asemel on samuti tõusev trend.
2022. aasta seisuga tekib meil inimese kohta aastas ligikaudu 143 kg pakendijäätmeid. Selle näitajaga oleme Euroopa Liidu liikmesriikide seas „tublid keskmised“, nt Iirimaal tekkis 2022. aastal pakendijäätmeid inimese kohta 234 kg, aga Bulgaarias näiteks 79 kg.
Mida paremini me neid ülejäänud jäätmetest eraldame ja uuesti ringlusse võtame, seda rohkem hoiame ressursse kokku ja säästame oma keskkonda prügisse uppumise eest. Ehk et „tublid keskmised“ on küll statistika mõistes hea olla, aga oma riigi keskkonna ja majanduse elavdamise mõttes oleks meil mõistlik võtta suund tabelite eesotsa.
Häid näiteid pakendi ümbertöötlemisest on mitmeid. Näiteks saab pakendijäätmete konteinerisse viidud jogurtitopsidest toota plastigraanuleid, millest omakorda valmivad elektripistikud. Kuna plasti toodetakse naftast, on ümbertöötlemisel otsene mõju ka maavaradele – mida rohkem hoiame juba olemasolevat ringluses, seda vähem peame neid juurde tootma, ehk seeläbi oleme säästlikumad ka loodusressurssidega.
Väärindada saab pea igasugust materjali, heaks näiteks on klaaspakend – lisaks taaskasutatud pudelitele leiab sellele rakendust ka ehitusel. Järvakandis asuvas tehases suunatakse ringlusse kuni 11 000 tonni klaasijäätmeid aastas, millest valmib killustik, mida kasutatakse ehituses, aia- ja maastikukujunduses ning ehitusmaterjalide tootmises.
Kõige olulisem on, et pakendid jõuaksid pakendikonteinerisse, sest muidu läheb väärtuslik materjal põletusahjus või prügimäele kuhjatuna lihtsalt raisku.
Kodus pakendite äraandmist pole seni aga inimestele kuigi lihtsaks tehtud. Suuremates linnades on pakendikonteinerid enamasti kortermajade läheduses, ent väiksemates linnades, saartel ja hajaasustusega piirkondades peavad inimesed pakendite äraandmiseks läbima sageli mitmeid kilomeetreid lähima konteinerini. Sageli võib vaev ka asjatuks osutuda, sest konteinerid on pidevalt täis. Nii ongi jäänud pakendite kogumine ja sorteerimine seni peamiselt entusiastide hooleks ning enamik majapidamisi on sellele hoopis käega löönud.
Jäätmereformiga võimaldatakse inimestel pakendid otse kodu juures ära anda sarnaselt teiste jäätmetega – mööda linna või küla konteineri otsimise aeg saab enamiku jaoks läbi. Ehkki kaks lisanduvat konteinerit võivad mõnes majapidamises küll algul ebamugavust põhjustada, on sellest pikaajaliselt meil rohkem võita, ka rahaliselt.
Kes sorteerib, maksab vähem
Jäätmeveo teenuste hinnatõus on viimastel aastatel olnud tagasihoidlik, mistõttu pole olnud võimalik ka kvaliteetsemat teenust pakkuda. Eriti pean silmas jäätmevedu suurlinnades. Kortermaja elanikuna Tallinnas toon näiteks, et porivaipade puhastus on jäätmeveost mitu korda kallim.
Nii nagu tõuseb kütuse ja teiste komponentide hind teenuses, peaks tõusma ka jäätmeveo teenuse koguhind. Olmejäätmete hinnatõus on vältimatu, et saaksime oma riigi jäätme- ja ringmajandust edendada. Hea uudis on, et korralikult sorteerides on segaolmejäätmete osakaal jäätmetes kõige väiksem, seega annab jäätmereform tublidele sorteerijatele selge rahalise kokkuhoiu.
Kliimaministeerium on välja arvutanud, et sorteerija prügiarve võib jääda keskmiselt umbes 3-5 euro kanti. Mittesorteerija arve tuleb aga kolm korda suurem – see on hind, mida tuleb maksta väärt materjali asjatu põletamise või ladestamise eest, sest jäätmereform tõstab ka ettevõtete jaoks ladestus- ja põletustasusid. Kortermajade puhul jääb kehtima jagatud vastutus, ehk et ühistupoolne töö kõiki kortermaja elanikke sorteerima julgustada on väga oluline.
Muredele vastused ühest kohast
Veel toob reform selgust selle osas, kuhu peavad inimesed oma jäätmemuredega pöörduma. Olgu selleks tühjendusgraafiku või konteineri suuruse muutmine, kadunud arve või segadus, millisesse konteinerisse käib piimapakk.
Praegu peab inimene oma jäätmemajanduse korraldamiseks suhtlema mitme erineva kontaktiga. Korraldatud jäätmeveo teenuse osas vedajaga ja omavalitsusega, jäätmeveost vabastamise osas omavalitsusega, pakendite üleandmiseks mõne jäätmevedajaga või ühega kolmest taaskasutusorganisatsioonist – seejuures peab inimene ise suutma valida, kes neist pakub parimat teenust. Kontakte on palju, mis tekitab põhjendatult inimestes segadust ja sellest tulenevalt takistab liigiti kogumise edenemist.
Tänu jäätmereformile korraldab omavalitsus edaspidi nii pakendijäätmete kui ka muude olmejäätmete veo keskselt ning inimene saab oma küsimustele vastuse ühelt kontaktisikult. Seejuures saab omavalitsus ise otsustada, kas kontaktiks jääb tema ise, koostööorganisatsioon või jäätmevedaja. Jäätmeveost vabastuse saamiseks tuleb siiski pöörduda ka edaspidi just omavalitsuse poole.
Muudatused võivad esialgu vajada harjumist, ent teevad kokkuvõttes head nii inimeste rahakotile kui ka ressursisäästliku majanduse toetamisele. Oluline roll on siin omavalitsuste ja jäätmevaldkonna ettevõtete koostööl, tänu millele Eesti inimesed oma koduse sorteerimise uute juhiste järgi mugavalt sisse seavad. Ehk siis – tänu jäätmereformile võidab nii meie oma keskkond, mis saab puhtamaks ja edeneb ringmajandus, mis on meie tuleviku majanduse mootoriks.