Eesti on jäätmete kasutusele võtul mahajääja. Põhjused on ka inimlikult arusaadavad. Jäätmereform muudab pilti ja muudab liigiti kogumise kasulikuks, kirjutab riigikogu liige Hanah Lahe.
Riigikokku jõudnud jäätmereformi eesmärk on luua ühtne, selge ja tõhus jäätmekorralduse süsteem, mis muudab inimestele sorteerimise lihtsamaks ning suunab senisest rohkem jäätmeid ringlusse.
Tänane süsteem on ebaühtlaselt korraldatud ega anna tulemusi – olmejäätmete ringlussevõtt on kümmekond aastat Eestis paigal püsinud. Sellest on kaotanud nii majandus kui keskkond.
Balti riikidest viletsaim
Olmejäätmete ringlussevõtu määr on Eestis umbes 38%. Euroopa Liidu keskmine on sellest oluliselt kõrgem, aga oma näitajaga jääme maha ka Lätist ja Leedust. Mis peaasi – oleme sellises seisus olnud juba ligi kümme aastat, ilma et olukord oleks märgatavalt paranenud.
Põhjuseid on mitu. Kõige olulisem on teadmine, et isegi, kui sorteerida, võib lõpuks ikka kraam minna ühte ahju või hunnikusse – miks siis üldse ennast vaevata? Paljudes kohtades on jäätmete liigiti kogumine ebamugav või keeruline. Teenuseid pakuvad erinevad ettevõtted eri tingimustel, hinnad ja arveldamine tekitavad segadust, ja puudub süsteem, mis motiveeriks inimesi rohkem sorteerima.
Jäätmereform lahendab need probleemid.
Tekib kindel vastutaja. Kohalik omavalitsus hakkab vastutama nii segaolme- kui ka pakendijäätmete kogumise eest. See tähendab, et igal majapidamisel on selge, kellelt teenust saadakse ja kui palju see maksab.
Kortermajade juurde tuleb panna eraldi konteinerid biolagunevate jäätmete, pakendite ja paberi jaoks. Eramajade puhul on ette nähtud pakendikoti süsteem või konteiner.
Liigiti kogujatele jääb pärast reformi jäätmearve tavaliselt 3–5 euro juurde kuus.
Ent kes ei sorteeri ja kelle jäätmed lähevad põletusse või prügimäele, maksavad rohkem. Selline hinnastamine on õigustatud ja annab selge majandusliku põhjuse prügi liigiti koguda – mitte ainult keskkonna pärast, vaid ka rahakoti huvides.
Aga rõhutan – ligi kaks kolmandikku (63%) eestlastest sorteerivad jäätmeid juba praegu. Jäätmereformi rakendudes muutub liigiti kogumine mugavamaks ja tublisid sorteerijaid tuleb oluliselt juurde. Kindlasti aitab sellele kaasa ka loodav üleriigiline ühtne sorteerimisjuhis.
150 000 tonni väärtuslikke jäätmeid leiavad kasutust
Jäätmereform on kooskõlas Euroopa Liidu uue pakendimäärusega, mille eesmärk on suunata võimalikult palju pakendeid ringlusse. Euroopa liigub selles suunas tervikuna – edukamad riigid nagu Saksamaa, Austria ja Taani on näidanud, et taoline süsteem töötab.
Eestis suudaksime parema korralduse ja investeeringutega suunata majandusse tagasi igal aastal ligi 150 000 tonni väärtuslikku materjali. Praegu kaob see lihtsalt kas põletusahju või prügilasse.
Jäätmete ladestamine ja põletamine läheb riigile kalliks – mitte ainult rahaliselt, vaid kanname ka keskkonnakahjusid. Ringlussevõtt seevastu võib toetada kohalikku tööstust ja luua juurde uusi töökohti.
Põletustasu kehtestamine ja ladestustasu tõstmine motiveerivad liigiti kogutud materjali ringlussevõttu. Eestis ei ole varem jäätmetele põletustasu kehtinud ja ladestustasu hind on püsinud 10 aastat samana. Nii on prügimäele vedamine seni olnud paljude jäätmeliikide puhul konkurentsitult soodsaim käitlusviis.
On ju siis ilmselge, miks taaskasutus on soiku jäänud – ettevõtja teeb ikka seda, mis on majanduslikult mõistlikum. Antud juhul ei leia ta jäätmetele uut kasutust ega suuna neid ringlusse, vaid põletab või ladestab.
Riikides, kus jäätmete ringlussevõtt on saamas majandusele oluliseks toeks, on kehtestatud nii põletus- kui ladestustasud – headeks näideteks on Belgia ja Taani.
Põletus ja ladestamine on üsna algeline viis, kuidas jäätmetega tegeleda. Jah, energiat küll saab, aga on jabur jääda lootma oma energiaportfellis prügipõletamisele. Ahju läbinud jäätmete kogumahust jääb alles tuhk, mida samuti tuleb ladestada.
Jäätmereform toetab majanduskasvu
Andmed kinnitavad, et senine süsteem ei ole andnud tulemusi. Meie jäätmevaldkond on olnud paigalseisus ja tulemuseks on ebaefektiivne ning monopoolne süsteem.
Kui me nüüd kurssi ei muuda, jääbki olukord nii viletsaks. Jäätmete madal ringlussevõtu määr pole ainult keskkonnaprobleem, vaid ka saamata majanduslik tulu. Tänase süsteemi kulu on ligi 100 miljonit eurot aastas, lisaks maksame kehva plastpakendite ringlussevõtu eest EL-ile kopsakaid summasid, samas kui ümbertöötlemine võib tuua Eestisse väärtuslikku toorainet, innovatsiooni ja uusi töökohti.
Jäätmereformi kriitikud kardavad ka, et Eestist saab „prügiriik“. Huvitaval kombel ei viita nad aga näiteks Saksamaale või Soomele kui „prügiriigile“. Mõlemas riigis on suured ringlussevõtuga tegelevad tööstused, mis majandusse oluliselt panustavad.
Üks näide Eesti jaoks saamata tulust – kuigi kokku tekib meil aastas üle 100 000 tonni paberi- ja pappjäätmeid, saadame suurema osa sellest ümbertöötlemiseks Leetu ja Soome. Jabur ja majanduslikult ebaotstarbekas, keskkonna mõttes kulukas, aga paraku on see reaalsus, kuna meil endal puudub seni piisav võimekus ümbertöötlemiseks.
Jäätmed tekivad ühel või teisel viisil ikka ja seega oleme valiku ees – kas loome nende abil uusi töökohti ja suurendame oma majanduse konkurentsivõimet või jätkame vanaviisi ja näeme jäätmeid kasutu prügi või lihtsa soojusallikana.
Jäätmereformi rakendamine annab meile palju võimalusi – kasutada oma jäätmeid targalt, luua tööstusele kodumaist sisendit ja astuda sammu puhtama majanduse suunas.
Ilmselgelt on kõrgema lisandväärtusega majandus midagi, mille poole riigina püüdlema peaksime.