6. mail mõistis riigikohus Paul Tammerti enesetapu abistamises õigeks. See on märgiline otsus, sest otsuse valguses on taas esile kerkinud ühiskondlikult terav teema – eutanaasia ja abistatud enesetapu pakkumine, kirjutab Tartu Ülikooli tudeng ja Reforminoorte liige Gerda Õunapuu.
Tammert mõisteti õigeks, sest praegu pole seaduses vabasurma minek kuidagi reguleeritud. Seaduse silmis on tegemist metsiku läänega, kus reeglid puuduvad ning igaüks võib surmateenust pakkuda. Seega pole enam küsimus selles, kas me peaksime sellest rääkima, vaid kuidas me selle seadustame.
Selguse huvides tuleks kõigepealt mõista, mida eutanaasia tähendab. Eristatakse aktiivset ja passiivset eutanaasiat ning abistatud enesetappu. Aktiivse eutanaasia all mõistetakse seda, kui inimese elu lõpetab teine inimene, näiteks kui arst süstib patsiendile surmava annuse ravimit. Passiivne eutanaasia tähendab aga seda, et elu kunstlik pikendamine lõpetatakse, näiteks lülitatakse välja hingamisaparaat. Abistatud enesetapp aga seda, et inimene lõpetab oma elu ise, kuid saab selleks kõrvalist abi, näiteks annab arst patsiendile surmavas koguses medikamenti, mille patsient süstib endasse ise. Nii riigikohtu lahendis kui ka selles arutelus on fookus eelkõige abistatud enesetapul.
Eestis on arenenud palliatiivravi süsteem ehk ravi, mis ei ravi haigust, kuid leevendab sümptomeid. Siis tuleb tõdeda, et teatud juhtudel ei pruugi ka parim palliatiivravi leevendada inimese kannatusi. Sellistes olukordades peame tulema inimestele vastu ning pakkuma asendusvõimalust. Abistatud enesetapu seadustamine näitaks, et riik austab inimese valikuvabadust ning otsust minna vabasurma.
Abistatud enesetapu seadustamine ei vähendaks palliatiivravi tähtsust või abi pakkumise vajalikkust, vaid annab alternatiivi neile, kes on pöördumatult haiged ning soovivad oma piinad lõpetada. Näiteks Kanadas, kus abistatud enesetapp on lubatud, oli 2022. aastal 78 protsenti patsientidest saanud enne vabasurma minekut palliatiivravi. See näitab seda, et vajadus surmaabi järele tekib alles siis, kui süsteem ei suuda haigele enam abi pakkuda.
Paljud eutanaasia seadustamise kriitikud peavad seda libedaks teeks, justkui oleks pärast eutanaasia legaliseerimist igas haiglas surmatoimkond, kus inimesi hakatakse ravi asemel teispoolsusesse saatma, ning inimelude börs, kus elude väärtus langeks aktsiatena. See on eksitus.
Nii, nagu tõi välja palliatiivravi keskuse juhataja Pille Sillaste saates “Suud puhtaks” (2019), näitab Hollandi praktika, kus muuhulgas on arenenud nii palliatiivravi võrgustik kui ka abistatud enesetapu teenus, et enamik inimesi, kellele antakse võimalus sooritada abistatud enesetapp, seda võimalust tegelikkuses ei kasuta. Piltlikult tähendab see seda, et igast sajast taotlejast umbes kümme saab loa ning võimalust kasutab lõpuks vaid üks.
On mõistetav, et abistatud enesetapp tekitab tugevaid ja sageli vastandlikke tundeid. Tegemist on siiski elu ja surma küsimusega. Ent just seetõttu on tarvis tugineda faktidele ja tegelikele olukordadele, mitte jääda liigselt kinni hirmudesse ja oletustesse. Kuid siinkohal tekib küsimus, kuivõrd kaugele peaksime minema elu hoidmisega. Kas elu hoidmine tähendab iga hinna eest bioloogilise eksistentsi pikendamist, isegi siis, kui säärane pikendamine toimuks lakkamatute valude, liikumisvõimetuse ja abituse arvelt, ning mis peamine, vastu inimese tahtmist?
Sellisel juhul poleks tegu enam elu hoidmisega selle sisulises tähenduses, vaid kunstlikult pikendatud eksisteerimisega, millel puudub inimese enda jaoks nii tähendus kui ka väärikus. Põhiseaduse § 16 näeb ette õiguse elule, kuid mitte kohustuse elada iga hinna eest. Tuleb mõista, et elu ei ole ainult süda, mis lööb, või kopsud, mis hingavad. See on ennekõike teadvustatud kohalolu, mitte üksnes olemasolu. Kui inimlikkuse mõõde on kadunud ning alles jäänud üksnes keha, mis hingab, siis ei saa me enam väita, et kaitseme elu. Sellisel juhul kaitseme kestmist ja see pole sama.
Keelustamine ei aita, sest inimesed on leidlikud – kui puudub uks, ronitakse aknast. Mõni sõidab välismaale, kus teenus on seaduslik. Teine tegutseb ise, riskides lisatraumadega nii iseendale kui ka oma lähedastele, ja kolmas leiab kellegi, kes aitab. Nii kaua, kui ühiskond selle teema maha vaikib ning seadusandja otsustab keelustamise või seadusesse lünga jätmise kasuks, toimub see ikkagi seal, kus see ei peaks toimuma – varjatult, järelevalveta, ilma selge raamistiku ja toeta. Seega jätab keelustamine haavatavad oma murega üksi, samas kui seadustamine võimaldaks kontrollitud, turvalist ja väärikat elu lõpetamist oma koduriigist lahkumata. Sellepärast leiame Reforminoortena, et abistatud enesetapp tuleks esimesel võimalusel reguleerida ja seadustada.