Olen Eesti Päevalehe juhtkirja ja sõna võtnud ettevõtjatega nõus, et Eesti majanduse kasvamiseks tuleb riiklikud pidurid maha võtta ja selle on uus valitsus võtnud oma peamiseks südameasjaks. Küll aga ei saa kogu süüd riigi kaela veeretada. Meil tuleb tõsiselt tegeleda ka ühiskondlike pidurite maha võtmisega, olgu selleks riigi arengut pärssiv mitte-minu-tagaaeda mentaliteet või pidev lae mustaks värvimine, samal ajal kui faktid ja statistika näitavad vastupidist. Ka ühiskonnal tervikuna lasub vastutus, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Selgitan lähemalt, kuidas riik majanduskasvu pärssivaid pidureid maha võtab ja miks selle saavutamiseks peab ka ühiskond kaasa tulema. Valitsuse pingutustest üksinda ei piisa.
Bürokraatia vähendamine
Valitsuse otsusega oleme võtnud selge suuna reaalajamajanduse poole, mille lõppeesmärk on märgatavalt vähendada ettevõtjate halduskoormust – et enam kui 400st aruandest jääks ettevõtetel täitmiseks alles vaid üks. Selline lahendus oleks maailmas unikaalne ja meil on paigas kindlad tegevused, et see päriselt ka juhtuks.
Andmepõhisele aruandlusele üleminek aitab ainuüksi majandusaasta aruannete, käibemaksudeklaratsioonide ning tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni täitmiselt viie aasta jooksul ettevõtjatel 132 miljonit ja riigil 1,7 miljonit eurot kokku hoida. Et selline automatiseeritus saaks päriselt juhtuda peavad ka ettevõtted muutuma oma andmevahetuses täielikult digitaalseks, sealhulgas kasutama täielikult e-arveid.
Ka muudes avalikes teenustes ja toimingutes peab riik toimima efektiivselt. Riik ei pea sekkuma majandusse seal, kus seda vaja pole. Küll aga ei saa me riigi õhemaks muutmisega liiale minna. Peame leidma mõistliku tasakaalu.
Planeeringute menetlus on võetud luubi alla
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse lisandus sellest aastast planeeringute valdkond, põhjusel, et see käiks ettevõtluskeskkonnaga ühte jalga. 15-20 aastat on räägitud, aga ei ole tegeletud planeeringute kiirendamise ja lihtsustamisega. Nüüd kuulub see prioriteetide hulka.
Kuna Eesti on õigusriik, tähendab see, et meil tuleb mahukat seadusandlust samm-sammult muutma hakata. Esimesed planeerimisseaduse muudatused liiguvad peatselt valitsuse poole ning valmistame ette järgmiseid etappe.
Samas ei peitu probleem ainult seadusandluses, vaid peame ühiskonnana ka endale otsa vaatama. Peame ära otsustama, kas me soovime siia uut ja tarka tööstust, kas saame tuuleparke luua ja kas lubame siia talente kolmandatest riikidest. Kuulen ja loen, et majandus peab kasvama, soodsat energiat on vaja, aga samal ajal on üleriigiliselt võimust võtnud „ärge ehitage mitte midagi mitte kuhugi mitte mingil ajal“-mentaliteet. Mida me siis soovime? See debatt tuleb kindlasti ära pidada.
Ärme sildista kogu ametkonda kiusajateks
Olen nõus, et ametnike poolt halduskiusu ei tohi olla. Kõik ettevõtlusvaldkonnaga seotud ametiasutused peavad olema ettevõtjatele partneriks, leidma lahendusi, kuidas saab teha, selmet olla mugavustsoonis ja öelda, kuidas ei saa.
Küll aga levib palju linnalegende ja üldistusi, justkui kogu ametkond töötaks selle nimel, et ettevõtjaid kiusata. Ma arvan ja loodan, et see nii siiski ei ole. Konkreetse ja praktilise inimesena olen ma ettevõtjatelt, kellega kohtunud olen ja kes selle teema tõstatanud, palunud konkreetseid näiteid ebaõiglasest kohtlemisest. Vajadusel olen ka ise reageerinud ja juhtumeid lähemalt uurinud.
Tuletan aga meelde, et kõik need ametnikud, kelle paljusus on avalikkuse arvamuse kohaselt riigi toimimise „ära ummistanud“ on meie enda emad, isad, pojad, tütred, naabrid ja sõbrad. Ma ei salli jutte anonüümsetest ametnikest. Kui keegi teeb liiga, siis räägime konkreetsetest näidetest ja juhtumitest, mitte ärme üldista ja sildista. Väikeses riigis nagu Eesti, peame olema suutelised üksteisega asju ajama ja koostööd tegema.
Jõukamaks saamiseks tuleb panustada teadus- ja arendustegevusse
Senisest enam on vaja ühiskonnas avalikku arutelu, kuidas luua majanduses lisandväärtust. Peame liikuma kokkuhoiudebatist järgmisele tasemele ja rääkima sellest, kuidas kasvatame riigi jõukust ja loome tooteid ja teenuseid, mis jõuaksid kõrgema hinna eest kodumaapiiridest laia maailma. Avaliku sektori kokkuhoid ja efektiivsus on ülioluline, aga majanduse kasv sealt ei tule.
Unustame pidevalt ära, et meie majandus on väike ja avatud ning ca 80% sellest moodustab eksport. Kui meie peamistel ekspordipartneritel läheb kehvasti, siis mõjutab see ka meid. See ei ole meie enda probleemide eest peitu pugemine ega meie viimane lootus kasvuks, vaid reaalne fakt. Hea on aga see, et eksport näitab taastumise märke ja väljavaated on positiivsed.
Lisaks ekspordimahu kasvule on oluline, mida me ekspordime ja kas see on konkurentsivõimeline. Näiteks ümarpalgi väljavedamisel majandus järgmist sammu ei tee. Kui ettevõtted tegeleksid puidu väärindamisega, millele ka riik rakendusuuringute keskuse abil tuge pakub, oleks selle toorme lõppväärtus kuni seitse korda kõrgem.
Nii puidu- kui ka muudes sektorites tuleb tegeleda teadus- ja arendustööga. Ilma selleta ei kasva ettevõtete tootlikkus ja areng pidurdub. Teadus- ja arendustöö soodustamiseks ning teadlaste ja ettevõtjate üksteisele lähemale toomiseks on riik loonud mitmeid meetmeid ja tegevusi, tahe sellega tegelemiseks peab tulema aga ettevõtjatelt.
On fakt, et kahjuks siiani panustab meie eraettevõtlus kaks korda vähem teadusarendusse, kui põhjanaabrid. Riik saab siin kindlasti olla hooandjaks, kuid oma osa peab panustama ka erasektor. On positiivne, et Eurostati 2023. aasta andmete põhjal oli Eesti avaliku sektori T&A tegevuste investeeringute mahuga osakaaluna SKP-st Euroopas teisel kohal, jäädes alla ainult Saksamaale.
Tuleviku erialadele suunatud haridus kui üks jõukamaks saamise alustaladest
Lisaks tahtele ja motivatsioonile kaasata oma ettevõtte kasvatamiseks teadus- ja arendustegevusi, on vaja inimesi, kes neid tegevusi ellu viiksid. Kui tahame tarka tööstust ja majandust, tuleb panna punkt lõputule arutelule, kas kõrgharidus on tasuta või mitte. Viimane aeg on tuua tagasi omaosalus ja toetada riigi poolt vaid neid erialasid, mille järgi on meil karjuv vajadus. Mis eesmärgil toetame riigieelarvest aednikke, kes kasutavad neid teadmisi oma koduaias?
Teiseks on meil vaja rohkem robootika ja mehhatroonika haridust. Näeme, kuidas on IKT sektor koostöös eelmainitud erialadega üle maailma loomas tarka tööstust, kõrget lisandväärtust. Me ei tohi sellest rongist maha jääda. Lisaks olen igati nõus Eesti teaduste akadeemia presidendi Mart Saarma mõttega, et kui tahame olla konkurentsivõimelised, on meil vaja luua juurde rohkem tehisharu doktorantuuri kohti. Peame arutama, kuidas selleks vahendeid leida.
Kui kõrgharidussüsteemi tellimuse poole paika saame, jääb õhku küsimus, kas Eesti tööturg on tulevikuoskustega spetsialistide jaoks valmis? Kui neil inimestel ei ole Eesti ettevõtetes töökohti ootamas või on neil keeruline ise süvatehnoloogia iduettevõtteid luua, siis leiavad nad väljundi välismaal.
Ärme unusta, mida juba riigina saavutanud oleme
Me oleme ennast kohati asjatult üles kütnud ja unustanud ära selle, et tegelikult on meil vägagi põhjust oma riigi üle uhkust tunda. Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Tabasin end sellelt mõttelt äsja Dubais lõppenud World Governments Summit’il, kus olid koos riigipead, valitsusjuhid, ministrid, tipptegijad ja arvamusliidrid nii era- kui avalikust sektorist üle kogu maailma.
Digitaalsed riigiteenused, tipptasemel haridus, targad inimesed, maailmatasemel innovatsioon, kättesaadav tervishoid, kiire internetiühendus. Kõik see on saanud osaks meie igapäevahügieenist. Paljud riigid maailmas veel alles unistavad sellest või on poolel teel ja Eestit nähakse eeskujuna. See aga ei tähenda, et oleme kõik saavutanud ja meil on kõik kõige parimas korras. Sugugi mitte, aga rohkem optimismi võiksime endas leida.
Väikese riigina ei saa me endale lubada omavahel kraaklemist, anonüümset näpuga näitamist, pidevat vastandumist ning kroonilist negatiivsust. Debateerime, arutame probleeme ja kitsaskohti, aga teeme seda faktipõhiselt, lahmimata ning ärme utreeri.