Enam ei piisa ainult seaduse tekstidest, vaja on suuremat inimlikkust. Kui soovime kestlikku ühiskonda, peab kaduma arusaam, et lapsevanemlus – eriti emadus – on tööelus takistus, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Seda, et madal sündimus on Eestis tõsine probleem, teavad kõik. Kui soovime, et tulevikus oleks meil toimiv tööturg ja piisavalt töötajaid, ei saa me lubada olukorda, kus lapsevanemaks – täpsustan emaks – olemist käsitletakse töösuhtes miinusmärgina. Vastupidi, töö- ja pereelu ühitamist tuleb soosida, mitte vaikimisi taunida. Lapsevanemaga manipuleerimine, tema solvamine ja alavääristamine tööandja poolt ei ole aktsepteeritav.
Nii Eesti kui ka rahvusvahelised uuringud näitavad selget vastuolu tööandjate suhtumises lapsevanematesse sõltuvalt nende soost: meeste puhul nähakse perekonnaloomist sageli märgina stabiilsusest ja kohusetundest olla pere leivateenija. Selle tulemusena on nii Eesti, kui ka rahvusvahelistes uuringutes leitud, et laste saamine toob meestele kaasa isegi palgakasvu. Naiste, eriti noorte emade puhul selline loogika aga millegipärast ei kehti. Emaduse puhul kipuvad tööandjate ootused ja hoiakud liikuma hoopis vastupidises suunas.
Purustamata klaaslagi
Mõneti on see paradoksaalne, kuna uuringud näitavad, et naised on pärast lapse sündi ja vanemapuhkust oma tööandjale sama lojaalsed või isegi lojaalsemad kui varem. Ja asi, mida väikelapse eest hoolt kandvad vanemad kindlasti kogevad, on parem võimekus aega planeerida ja nagu uuringud välja toovad, ka probleeme lahendada. Need on ju kõik oskused, mida tööturg peaks kõrgelt hindama. Ometi elavad visalt edasi stereotüübid, justkui ei oleks mitme lapse ema võimeline vastutusrikast tööd või juhirolli täitma.
Hiljutises Eesti Ekspressi artiklis toodi näiteid, kus end juhina tõestanud naist ei peetud pärast kolmanda lapse sündi enam sobivaks, sest „kolme lapse kõrvalt ei juhi naine enam ettevõtet“. Selline mõtteviis on tagurlik ja lühinägelik. Tegelikkuses maksavad need eelarvamused lõpuks kätte tööandjale endale – värbamisring aheneb ning kaotatakse motiveeritud ja võimekad töötajad, kellel on enamasti olemas selge plaan, kuidas töö- ja pereelu ühildada. Samuti on kahetsusväärne lugeda, et mitmed loos olnud juhtumid on toimunud avalikus sektoris. Riigisektor peaks olema ja näitama eeskuju.
Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma oma vanemahüvitise süsteemiga, mis on üks maailma heldemaid ja paindlikumaid. Aastate jooksul on loodud ka mitmeid meetmeid, mis peaksid aitama peredel ja tööandjatel seda perioodi paremini korraldada. Kõige mõjusam lahendus on siiski hoolduskoormuse jagamine mõlema vanema vahel. Mida tavapärasemaks muutub see, et ka isad kasutavad vanemapuhkust ja võtavad hoolduslehe haige lapse eest hoolitsemisel, seda vähem jääb ruumi naiste tööalaseks diskrimineerimiseks.
Oluline on mõista ka seda, et igasuguses vanuses võib lasuda meie õlul hooldamiskohustus. Vananeva ühiskonna kontekstis on oluline meeles pidada, et töö- ja eraelu ühitamise mõiste hõlmab enda all ka vanemaealise lähedase eest hoolitsemist. Sestap vastutus töö- ja eraelu ühitamise eest ei saa lasuda ainult töötajatel. Sama suur roll on tööandjatel, kelle hoiakud ja praktikad kujundavad otseselt seda, kas inimesed julgevad ja saavad peret ning karjääri koos planeerida.
Saeme oksa, millel istume
Ausus töösuhetes on samuti võtmeküsimus. Erimeelsused või koostöö mittesujumine tuleb tööandja ja töötaja vahel lahendada kohe, kui need ilmnevad – mitte ajal, mil töötaja on lapseootel või värskelt lapsevanemaks saanud. Lapse sünd ei tohi muutuda ettekäändeks varem lahendamata pingete „ära lahendamiseks“.
Ka lapsevanematel endil on oluline teada oma õigusi. Kehtiv seadus annab töötajale oma õiguste kaitsmiseks head võimalused, kuid praktikas jõuab ametliku vaidluseni tõenäoliselt vaid jäämäe tipp – inimestel pole harjumust nii tundlikul teemal tööandjaga vastuollu minna.
Jah, oma õiguste eest seismine nõuab aega ja vaimset ressurssi, mis väikelapse vanemal kulub lapsele. Ometi julgustan seda tegema – näiteks töövaidluskomisjonis saab lahenduse üldjuhul 45 päeva jooksul. Ükski ebaõiglust kogenud inimene ei tohi jääda enda murega üksi. Nii Tööinspektsioon kui ka volinik on siinkohal olulised partnerid, kes pakuvad kiiret abi. Ühtlasi aitab iga inimene, kes julgeb oma loo avalikuks teha või enda eest seista, ka teisi, et sellistele „skeemitamistele“ piir panna.
Suures pildis ei piisa ainult seaduse tekstidest, vaja on suuremat inimlikkust. Kui soovime kestlikku ühiskonda, peab kaduma arusaam, et lapsevanemlus – eriti emadus – on tööelus takistus. Kuni leidub tööandjaid, kes karistavad naisi laste saamise eest, saetakse oksa, millel meie majandus ja rahvastik parajasti istuvad. Seega on töö- ja pereelu ühitamise toimimisel suur roll ka tööandjatel, kelle hoiakud ja praktikad kujundavad otseselt seda, kas inimesed julgevad ja saavad peret ning karjääri koos planeerida.