Alanud on jaht 800le miljonile, mida riigil kulutamiseks ei ole. Maksumaksja raha ei ole üle ega rohkem kui vaja. Võrreldes eelmise aasta prognoosiga muutus riigieelarve puudujääk väiksemaks, mitte olematuks. Varasemalt hinnatud kolmeprotsendiline eelarve puudujääk on tänu avaliku sektori kokkuhoiule ja parematele maksulaekumistele vähenenud ühele protsendile ehk eelarve on paranenud ca 800 miljonit eurot. Tehtud töö on toonud tulemusi, mida tuleb nüüd hoida, mitte eufoorias käest lasta. Sõda Euroopas ega kuri idanaaber pole kuskile kadunud, kirjutab majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.
Julgeolek ja kaitsekulud – surve riigieelarvele teadmata ajaks
Ajal, mil Euroopas käib sõda, kuri idanaaber pole grammigi õiglasest rahust huvitatud ning Eesti riigi kaitsekulud kerkivad järgmisel aastal ajaloo rekordtasemele, ei saa me suure pingutusena kokku tõmmatud eelarverihma lõdvaks lasta. Raha ei ole üle – seda on endiselt puudu hüppeliselt kasvavate kaitsekulude ja tulumaksukoormuse langetuse tõttu, mis jätab inimestele nende enda teenitud raha rohkem kätte.
Valitsuse prioriteet on meie riigi julgeolek, seda kinnitavad ka numbrid. Kui enne sõda Ukrainas eeldasime, et riigikaitseks on piisav 800 miljonit eurot, siis järgnevatel aastatel panustame igal aastal pea kolm korda rohkem ehk 2,3 miljardit eurot.
Nagu jooniselt näha, siis praeguste kaitsekulude säilimisel püsiksime riigieelarve mõttes juba päris kenal trajektooril. Sel aastal väheneb eelarvepuudujääk 1 protsendini SKPst, kaitsekulud on 3,4 protsenti SKPst. Järgmisel aastal on eelarvepuudujääk 4 protsenti SKPst, kaitsekulud 5,4 protsenti SKPst. See numbrite jada näitab selgelt, et riigi kaitsmiseks kulub meil rohkem, kui eelarves on puudujääki ehk me elame võlgu kaitsekulude tõttu.
Euroopa Liidu eelarvereeglid lubavad meil julgeoleku kulusid ajutiselt paindlikumalt käsitleda, ent see ei jää nii igaveseks. Lisaks on meie idanaaber ettearvamatu ja kaitsekulud võivad jääda püsivalt viie protsendi juurde SKPst veel pikaks ajaks. Seetõttu jätkame erinevate investeeringute edasi lükkamist või sootuks ära jätmist. Kokkuhoid peab jätkuma, et suunata vahendeid kaitsevõimesse ja võimalikesse maksulangetustesse, mis majandust elavdaks.
Arutame ja analüüsime, millisteks uuteks püsikuludeks valmis oleme
Hiljuti avaldatud rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos näitas, et suured pingutused riigirahanduse seisu parandamisel on vilja kandnud. Usun, et iga Eesti inimene tunnetab seda pingutust. Ka riigiaparaati on lühikese ajaga koomale tõmmatud. Oleme eelarve seisu tublisti parandanud, aga mitte selliselt, et saaksime endale kohe ja kõike korraga lubada: kaotada ära mootorsõidukimaks, teha käibemaksuerandeid, jätta ära tulumaksu tõus, võtta palgatõusude näol juurde sadades miljonites uusi püsikulusid jne.
Veel kord: meil ei ole raha üle, hoopis puudu on. Positiivne on see, et peame veidi vähem laenu võtma. Seega võtame hoogu maha ja ärme lase tulemust käest. Raskel ajal „preemiat“ saades ei ole mõistlik seda otsejoones kulutama asuda, vaid kaaluda ja analüüsida, mida on mõistlik teha, mis on hädavajalik.
Mõistan ühiskonnas tekkinud õigustatud ootust, et õpetajad, politseinikud, päästjad ja kultuuritöötajad väärivad kõrgemat palka. Küll aga peame aru saama ja avatult rääkima ka võrrandi teisest poolest – iga uus püsikulu tähendab riigile ja maksumaksjale suuremat koormat. Kui katame palgatõusu laenu arvelt, ei ole see jätkusuutlik. Kas me oleme valmis tõusu katma mõne muu tegevuse või valdkonna kokkuhoiu arvelt? Peame selle ühiskonnas selgeks arutama. Näiteks, kui õpetajate palgafond kasvaks 5 protsenti, tähendaks see 35 miljoni eurost uut püsivat kulu. Lisaks ootavad palgakasvu veel politseinikud, päästjad ja kultuuritöötajad.
Maksuküüru kaotamine toob korraliku palgalisa
Järgmise aasta riigieelarve arutelud käivad, kuid kindel on see, et uuel aastal on juba tänu ühtse maksuvaba tulu kehtestamisega õpetajatele, politseinikele, päästjatele ja kultuuritöötajatele arvestatav palgalisa tulemas. Praegu maksab keskmise palga saaja SDE, KE ja Isamaa loodud astmelise tulumaksu tõttu ca 1500 eurot aastas oma palgast riigile rohkem kui teised ja see on ebaõiglane.
Uuest aastast see vildakas süsteem kaob ehk kõikidele palgasaajatele kehtib ühtne 700 eurone tulumaksuvabastus. Nii on keskmise palga saajal aastas 1500 eurot rohkem, mida vajalikeks kulutusteks või investeerimiseks kasutada. Näiteks saab õpetajate arvestuslikku keskmist palka ehk 2184 eurot teeniv haridustöötaja järgmisel aastal igas kuus 126 eurot rohkem raha kätte. Kui tulumaksutõus 22lt protsendilt 24le protsendile jääks ära, oleks netovõit juba 154 eurot kuus, aastas 1848 eurot.
Koos maksuküüru kaotamise, võimaliku tulumaksu tõusu ärajätmise ning täiendava euribori langusega jääks inimestele järgmisel aastal hinnanguliselt tervelt 1 miljardi euro jagu raha rohkem kätte, tänu millele saab ostujõu paranemine olulise tõuke. See on igapäevaste kasvanud kulutuste katmiseks väga oluline leevendus. Lisaks annab hõlpu järgnevatel aastatel aeglustuv inflatsioon ning hinnakasvu ületav palgakasv.
Majanduse konkurentsivõime on kesksel kohal
Majandusprognoosid kinnitavad, et ka majanduse taastumine jätkub. Nii tänavune maksude parem laekumine kui ka majanduse kasvule pöördumine annab võimaluse vaadata üle veel jõustumata maksuotsused nagu järgmise aasta tulumaksu tõus 22lt protsendilt 24le protsendile.
Majanduse ja ettevõtluse eest seisva ministrina oleks mul tulumaksu tõusu ärajätmise üle hea meel. Madalamad tööjõumaksud annavad meie majanduskasvule vajaliku hoo ja vähendaksid maksukoormust veelgi. Lisaks võidaksid inimesed oma sissetulekus, mis parandab tarbijakindlust ning ettevõtjatele säiliks suurem investeerimisvõimekus.
Küll aga ei piirdu konkurentsivõimeline majandus ainult maksukeskkonnaga, mis on juba 11. aastat järjest nimetatud OECD riikide seas parimaks. Konkurentsivõimeline majanduskeskkond on palju enamat. Veel olulisem on see, kui lihtne on riigis asjaajamine, kui kiiresti saab ettevõtja uue tootmise rajada, kas meil on piisavalt vajalikku tööjõudu, kui varmad oleme looma kõrgemat lisandväärtust ja palju muud. Kõige selle nimel on vaja tööd teha. Saame nii kiirema hoo majanduskasvule sisse ja me ei pea raiskama ressurssi ja närve uutele maksudebattidele. Ühiskonna jõukus tuleb ainult läbi majanduskasvu, mitte läbi maksude suurema ümberjagamise.
Teeme vastutustundlikud otsused, mida me ei pea hiljem kahetsema
Oleme teinud üüratu pingutuse riigi rahanduse korrastamiseks. Seda ei tohi kergekäeliselt käest lasta. Me ei saa lubada, et rõõmusõnum paremini laekuvatest maksudest viib meid rutakate ja läbimõtlemata otsusteni. Peame debatti, arutame koos läbi. Meil tuleb leida tasakaal, kus väärtustatud töö saab väärikalt tasustatud, ent riigi rahandus püsib jätkusuutlikul rajal, kuhu on hiljem veelgi raskem ja valusam tagasiteed leida.