Idealismituhinas seatakse eesmärke, mida pole võimalik täita. Näiteks ei ole keskkonnamõjusid võimalik nulli viia ilma inimtegevusi nulli viimata. Üldiselt tuleb eesmärgi ja vahendite vahel leida inimgruppide eelistustele vastav tasakaal. See tähendab tulemuse ning vahendite vahekorra majanduslikku võrdlemist alternatiivsete eesmärkide omadega, kirjutab Enn Listra.
Roheliste probleemidega seoses ei armastata majandusest rääkida. Seda nagu ei sobigi jutuks võtta, sest näib õilsate eesmärkidega võrreldes nii palju madalam. Ometi on keskkonnaga seotud äärmiselt mastaapsed majandusvalikud – üle aastakümnete, üle inimgruppide ja üle ühiskonna alternatiivsete vajaduste. Tulevaste kulude vältimiseks tuleb nad osaliselt kanda praegu. Asja teeb vastikuks see, et laenud pole heaks lahendiks, sest laenamisega nihutatakse tänaseid kulutusi tulevikku, siin peaksime neid nihutama vastassuunas.
Zürichi tehnikaülikooli hiljutises uurimuses käsitletakse kliimaga seotud võimalikke tulevasi kulusid. Kui kõik jätkub, nagu praegu räägitakse suurusjärgust viis ja rohkem protsenti sisemajanduse kogutoodangust ( SKT). Erinevate stsenaariumite kulusid oskame prognoosida, aga me ei tea, milline on tulevik ning kui tõenäolised erinevad tulevikuvariandid.
Siinkandis on vahepeal järsult suurenenud agressiivse naabriga seotud riskihinnang, millega seotud eelarvelised ja kaudseist majandusmõjudest tulenevad kulud on samuti suurusjärgus viis ja rohkem protsenti SKTst.
Kokku oleme saanud kümmekond protsenti võimalikke kulusid juurde, mille kandmise vajadusest veel kümme aastat tagasi juttugi polnud. Sellist koormust majandused ilma inimeste heaolu languseta kanda ei suuda. Midagi senikavandatust tuleb ära jätta – tootlikkuse puhul on meil endiselt kõvasti arenguruumi.
Ilmselgelt on kaitsekulud võrreldes varasemaga märksa olulisema tähtsusega. Mida iganes ette võtta, on riigi rahakott lõpliku suurusega ning ühtede asjade rohkem tegemine tähendab vähemat mujal. Peame samal ajal tegema tulevikku ulatuvaid ja praeguseid valikuid ning mõtted betoonist uusi õhulosse ehitada tuleks maha matta.
Lisaks, mida iganes me rahvusvaheliselt kokku lepime, jääb kaitsekulude osakaal SKTst paljudes lääneriikides meie omast madalamaks. Neil on enesest ida pool lihtsalt palju meeldivamad naabrid kui meil. See tähendab, et võrdse panuse saavutamiseks üldpildis peaksid need riigid muudes valdkondades meist suuremaid kulusid kandma ning meie peaksime kaaluma oma võimalusi osast ELi raames võetud kulukatest kohustustest loobuda.
Aga alati jääb võimalus teha nägu, et probleeme pole.