Kas Eesti tervishoid peaks minema turumajanduse teed ja kaasama süsteemi eraraha või jääma praegu toimiva suures osas riiklikult rahastatud süsteemi juurde, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
See küsimus on kui kahe teraga mõõk, mis jagab ühiskonna poolteks ja sütitab tuliseid debatte majandusekspertide, arstide ning poliitikute vahel. Ühel pool on visioon dünaamilisest, innovatsioonist pakatavast ja konkurentsivõimelisest tervishoiust, mis suudab kiirelt kohanduda patsientide vajadustele ning teeb vajaliku lisarahaga inimesed kiiremini terveks.
Teisel pool varitseb hirm süveneva ebavõrdsuse ja riikliku tervishoiu kättesaadavuse vähenemise ees, mis viib olukorrani, kus ainult osad saavad parimat ravi. Kuid kas kuskil nende kahe äärmuse vahel peitub tasakaalustatud lahendus?
Eesti praegune tervishoiusüsteem on rajatud solidaarsusele – töötavate inimeste maksud ja riigieelarvest pensionäride eest panustamine tagab kindlustatutele arstiabi sõltumata sissetulekust. See põhimõte on aidanud luua teatava stabiilsuse, kuid kui vaadata Eesti Tervisekassa eelarve prognoose, siis see ei tundu olevat pikaajaliselt jätkusuutlik. Mujal maailmas on leitud erinevaid lahendusi, kus era- ja avalik sektor töötavad koos või eraldi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on tervishoid tugevalt erakapitalil põhinev, samas kui Saksamaal ja Hollandis tegutsevad avalik ja erasektor kõrvuti. Kui Eesti tahaks minna turupõhisemale süsteemile, tähendab see suuremat eraraha osakaalu ning rohkem erasektori pakutavaid teenuseid.
Turumajandus tervishoius
Turumajandusliku tervishoiu eeliseks on teenusepakkujate konkurents, mis ajendab neid pakkuma kiiremat, kvaliteetsemat ja uuenduslikumat ravi. Patsientidele tekib rohkem valikuvõimalusi ning süsteem muutub paindlikumaks, sest erasektor suudab kiiremini reageerida uutele vajadustele ja tehnoloogiatele. Bürokraatia ja mittemeditsiinilise personali vähenemine kiirendab raviprotsesse ja vähendab tarbetut kulutamist, aidates tervishoiusüsteemil muutuda tõhusamaks.
Oponendid leivad selles teesis ohtu – kui tervishoid muutub liiga kasumile orienteerituks ja erasektor pakub ainult kergemaid ja tulusamaid raviprotseduure, jättes keerukamad ja kallimad juhtumid tagaplaanile, võivad osad patsiendid jääda arstiabist ilma. Riigihaiglad peavad siis pakkuma alarahastatud teenuseid (mida erasektor ei taha pakkuda) ning ei suuda maksta konkurentsivõimelist palka, kaotavad oma personali ning järjekorrad pikenevad veelgi.
Võimalik lahendus on hübriidmudel, kus riik tagab baastasemel tervishoiuteenused, kuid täiendavate ja kiiremate teenuste eest maksab patsient ise või lisakindlustus.
Tervishoiu hübriidmudel
Hübriidmudel on tervishoiusüsteemi lahendus, mis ühendab nii riiklikult rahastatud kui ka erasektori pakutavad teenused. Selle mudeli kohaselt tagab riik baastasemel tervishoiuteenused kõigile kodanikele, mis tähendab, et esmatasandi arstiabi, vältimatu meditsiiniline abi ja teatud krooniliste ning kokkulepitud mahus onkoloogiliste haiguste ravi jäävad riigi poolt rahastatuks. Samas annab see patsientidele või tema tööandjale võimaluse osta täiendavat kindlustust või tasuda ise kiiremate ja eripärasemate teenuste eest, mida erasektor saab pakkuda.
Selline süsteem soodustab konkurentsi ja innovatsiooni tervishoius, sest siis saab erasektor arendada uusi ravimeetodeid ja tehnoloogiaid, mis suudavad kiiremini vastata patsiendi vajadustele. Samuti aitab see vähendada avaliku sektori koormust, sest osa patsientidest valivad erateenused, mis omakorda vähendavad üldist järjekorda ja parandavad teenuse kvaliteeti (arstile jääb rohkem aega inimesega tegeleda).
Raha liigub koos patsiendiga
Veel üks võimalik lahendus on süsteem, kus “raha järgib patsienti”. See tähendab, et tervishoiu rahastamine muutub nii, et Tervisekassa suunab raha sinna asutusse, kuhu patsient oma ravi saama suundub. Selle mudeli kohaselt saavad haiglad ja kliinikud rahastust vastavalt sellele, kui palju ja kui hästi nad patsiente ravivad, mis motiveerib neid pakkuma paremat ja efektiivsemat ravi. Kui patsiendil on vabadus valida endale meelepärane teenusepakkuja, suurendab see konkurentsi ja võib kiirendada uuenduste rakendamist.
Oponendid väidavad selle peale, et praegu on piirajaks Tervisekassa leping ning soovitud tervishoiu teenuseid ei saa rohkem osutada, sest lepingumaht saab otsa.
Haiglad on oma finantsplaanid teinud pikaajaliselt ning (eriti haiglavõrgu arengukava haiglad) eeldavad eeliskohtlemist lepingumahu saamisel. Kui nüüd lüüa süsteem segamini ja luua uus rahastamismudel, siis tuleb hakata haiglavõrku ümberkorraldama, osakondasid ümberprofileerima või isegi sulgema. Julgemad tervishoiuasutuste juhid on isegi rääkinud praeguse teenuspõhise mudeli asendamisest eelarve põhisega, mis aga süvendab veelgi ebaefektiivsust ning lükkab edasi oluliste ja vajalike reformide tegemist.
Integreeritud ravipiirkonnad
Kolmas võimalus leida lahendus on integreeritud ravipiirkonnad, mis on tervishoiusüsteemi mudel, kus erinevad tervishoiuteenuste osutajad (nt perearstid, haiglad, spetsialistid, hooldusteenused ja sotsiaalhoolekanne) tegutsevad ühtse tervikliku süsteemina, et pakkuda patsientidele paremat, sujuvamat ja koordineeritumat ravi. Selline mudel aitab vähendada analüüside ja tegevuste dubleerimist, parandab krooniliste haigustega patsientide ravi järjepidevust ning tagab tervishoiuteenuste tõhusama kasutamise ning seob ka sotsiaalteenused tervikuks.
Digitaalne andmevahetus ja ühine juhtimissüsteem võimaldavad tervishoiu- ja sotsiaalteenuste paremat korraldamist ning see aitab lahendada tervishoiusüsteemi killustatuse probleemi ja parandab krooniliste haigustega patsientide elukvaliteeti.
Integreeritud ravipiirkondade rahastamine põhineb kombineeritud mudelil, mis muudab praeguse killustatud rahastamise mudelid (perearstidel – per capita, haiglatel – fee for service ning EMO ja kiirabi – valmisolekutasu) – ühtseks tulemuspõhiseks rahastamiseks, kus oluline on piirkonna inimeste tervis ja lahendused, kuidas inimest hoida tervena ja kuidas saada ta kõige kiiremini terveks või tagada talle vajalik abi ja teenused.
Eesti tervishoid vajab reforme ning turumajanduse elemendid võivad olla osa lahendusest. Selleks, et süsteem jääks jätkusuutlikuks ja kõigile kättesaadavaks, tuleb leida tasakaal konkurentsi, kvaliteedi ja sotsiaalse õiglustunde vahel. Oleme aastaid liugu lasknud ebapiisava tervishoiu rahastamise, killustatud ning ainult oma eksistentsi põhjendavate tervishoiusüsteemi osapoolte selgituste, järjest pikenevate ravijärjekordade ning kehva tervisega elanikkonnaga. Kui sinna lisada tervise ebavõrdsus (näiteks ravikindlustamata inimestele) ja solidaarsuse puudumine (näiteks raskete vähihaigete ravivõimalustele), siis see pilt ei olegi enam nii ilus. Uus tervishoiusüsteemi rahastusmudel peab tagama elanikkonna tervise ja eluea parenemise, parema toimetuleku ja jälgimisesüsteemid krooniliste haigustega ja vähihaigetele ning võimalused, kuidas inimene saab kiiresti oma tervisemurele lahenduse ja tööle tagasi. Kui selleks on vaja kaasata eraraha, siis peame seda lubama.