Lugesin Toivo Tänavsuu intervjuud segaste tunnetega. Jah, COVID-i aastatel oli ühiskond pingul nagu keelpill. Meie ümber levis hirm, teadmatus, haigused, kaotus. Aga oli ka lootus – et teadus aitab, et vaktsiinid päästavad. Ja nad päästsid. Olen ise seda oma töös näinud. Inimesed, kes said vaktsiini, ei sattunud haiglasse. Paljud, kes keeldusid, kahjuks sattusid. Mõned ei tulnud sealt tagasi, kirjutab arst ja riigikogu liige Eero Merilind.
Samas ei saa eitada: osa toonist, millega inimesi veendi vaktsineerima, läks liiale. Kui arglik küsimus sai vastuseks moraalse karjatuse või sildi „loll“, „vastutustundetu“ või „uhhuu“, siis see ei olnud enam meditsiin. See oli hirmust sündinud pealetung, mitte usaldusest kantud arutelu.
Arstina ütlen: teadus ei vaja karjumist. Tõde ei vaja sildistamist. Tervisealased otsused sünnivad usalduse pinnalt – mitte surve või häbistamise kaudu.
Me ei saa eeldada, et inimene, kes tunneb end survestatuna, jääb hiljemgi süsteemi usaldama. See ongi põhjus, miks praegu langeb laste vaktsineerimine, miks inimesed ei julge küsida, miks sotsiaalmeedias kasvab umbusk. Me ei kuulanud piisavalt. Me selgitasime, aga ei küsinud. Me unustasime, et inimene ei ole süsteemi osa – inimene on põhjus, miks süsteem üldse eksisteerib.
Ja nüüd on meil uus kriis. Mitte viirus, vaid usaldamatus. Perearstina näen ma seda igapäevaselt. Patsiendid ei usalda enam sõnumeid, isegi kui need on õiged. Vanemad küsivad, kas ikka tasub last vaktsineerida leetrite vastu. Osad ei usu, et pakutav abi on päriselt kasulik. Mitte sellepärast, et nad oleksid rumalad. Vaid sellepärast, et nende usaldust on kord juba riivatud.
Aga usaldust ei taasta ükski kampaania, kui igapäevane tervishoiusüsteem ei toimi. Kui inimene ei saa perearsti kätte, kui vastuvõtule ootab nädalaid või peab oma mure EMO-sse viima, ei saa me rääkida usaldusest.
Mida teha, et süsteem oleks tugevam?
Usaldus sünnib sealt, kus on kättesaadavus, järjepidevus ja inimlik kontakt. Selleks tuleb:
- Tugevdada perearstikeskusi, suurendades rahastust ja võimaldades väiksemaid nimistuid. Arst peab jõudma oma patsientideni, mitte ainult statistikat täitma.
- Ehitada meeskonnad – perearst ei saa kõike teha üksinda. Vajame rohkem õdesid, vaimse tervise spetsialiste, füsioterapeute, et tervisekeskus oleks tõesti esimene ja toimiv kontaktpunkt.
- Vähendada bürokraatiat ja digitaliseerida mõistlikult, et patsiendil ei oleks vaja kümme korda sama lugu rääkida ja arstil oleks aega inimesele otsa vaadata.
- Toetada arste ja õdesid vaimselt ja praktiliselt, sest läbipõlenud tervishoiutöötaja ei saa kellelegi olla usaldusväärne partner.
- Luua selge kriisikommunikatsiooni raamistik tulevikuks, et edaspidi ei korrataks toonivigu, mida tehti pandeemia ajal.
Usaldus ei teki sellest, kui me oleme valjemad või enesekindlamad. Usaldus sünnib siis, kui inimene tunneb, et teda kuulatakse, aidatakse ja ei jäeta üksi. Ja seda saab pakkuda ainult tervishoiusüsteem, mis seisab inimese, mitte iseenda pärast.