Tervisekassa 2026. aasta eelarve seletuskiri ei püüa enam kedagi rahustada suurte lubadustega, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Vastupidi – üsna otse öeldakse, et tervishoiuteenuste kättesaadavus tuleb hoida vähemalt senisel tasemel ja seda olemasoleva raha piires.
See on märgiline muutus. Enam ei liiguta selle poole, kuidas saada paremaks, vaid kuidas mitte muutuda halvemaks.
Kui vaadata eelarveridu, saab kiiresti selgeks, mida see praktikas tähendab. Perearstiabi, eriarstiabi ja õendusabi kasvavad 2026. aastal nominaalselt nulli või paari protsendi piires.
See ei kata inflatsiooni ega palgakasvu, rääkimata rahvastiku vananemisest ja ravivajaduse suurenemisest. “Teenuste säilitamine” tähendab sisuliselt praeguse seisu külmutamist.
Kogu süsteemi ligikaudu 3% kasv saavutatakse suuresti reservide arvelt, sealhulgas tervishoiutöötajate palgakomponendi katteks. See ei ole kulupõhine püsirahastus, vaid ajutine tasakaalustamine.
Töötajad lahkuvad
Eelarve diagnoosib õigesti esmatasandi suurima probleemi: tööjõukriisi. Tunnistatakse, et kümne aasta jooksul lahkub süsteemist ligi pool praegu töötavatest perearstidest ja senine töökorraldus ei ole jätkusuutlik.
Lahenduseks pakutakse tervisekeskuste tugevdamist, üksikpraksiste võrgustamist, tööjaotuse muutmist, digilahendusi ja rangemaid kvaliteedinõudeid. Need on sisuliselt mõistlikud sammud. Aga raha juurde ei tule. Perearstiabi eelarve ei kasva, fondid ja kvaliteeditasud vähenevad.
Sisuliselt öeldakse, et sama töö tuleb ära teha teistsugusel viisil ja suurema pingega. See on ellujäämisstrateegia, mitte areng.
Head aega, järjekordade lühendamine
Eriarstiabi räägib sama keelt. Eesmärk ei ole järjekordi lühendada ega teenuseid laiendada, vaid hoida süsteem töös olemasoleva raha piires. Samal ajal tunnistatakse, et haiglad ise hindavad oma rahastust väiksemaks, kui on nende tegelik võime.
Lahenduseks pakutakse hinnamudelite korrigeerimist, teenuste nüüdisajastamist, tsentraliseerimist ja kokkuhoidu.
Vaimne tervis ja vähiravi nimetatakse fookuseks, kuid ka siin eeldatakse, et vajalik raha leitakse süsteemi sees midagi ümber tõstes, mitte kogu süsteemi tugevdades.
Millist tervishoiusüsteemi suudab Eesti üleval pidada?
See kõik viib lõpuks kõige olulisema küsimuseni, millist tervishoiusüsteemi me tegelikult rahastame – ja millist mitte.
Praegu toimiv süsteem püsib koos tänu inimeste pingutusele, mitte tänu piisavale rahastusele. See on süsteem, mis suudab vältida kokkuvarisemist, aga ei suuda pakkuda kindlust tulevikuks.
Raha liigub sinna, kus probleem on juba suur ja kallis, mitte sinna, kus seda saaks varem ja odavamalt ennetada. See on ajalooliselt kujunenud valik.
Kui tahame teistsugust süsteemi, tuleb teha vajalikud strateegilised muudatused.
Esiteks tuleb püsikulud viia püsituludele. Tervishoid ei saa igal aastal elada säästudest – palgad ja ravi peavad olema kaetud päris rahaga, reserv on mõeldud hädaolukorraks.
Teiseks oleme juba otsustanud, et perearst on meie tervishoiusüsteemis päriselt prioriteet. Kui tahame, et perearst ja tema meeskond tegeleks suurema osa tervisemuredega, siis ei saa rahastus samal kohal seista. Prioriteet tähendab, et see rahastus peab kasvama kiiremini kui ülejäänud süsteemil.
Kolmandaks tuleb lõhkuda illusioon, et kõiki teenuseid saab pakkuda kõikjal, ka seal, kus ei ole võimalik pakkuda kvaliteeti. Teenuste tsentraliseerimine on vältimatu ning sellega peab kaasnema regionaalne poliitika – transport, patsienditugi ja reaalselt toimiv ligipääs. Muidu nihkub koormus lihtsalt inimesele endale.
Neljandaks tuleb mõista, et reformid maksavad. Digimuutused, töökorralduse ümbertegemine ja uued kvaliteedinõuded ei sünni tühjalt kohalt. Kui öeldakse „tehke ümber, aga raha juurde ei tule“, siis tähendab see tegelikult vaikset kärbet – rohkem tööd sama raha eest.
Ja lõpuks tuleb otsustada, kas oleme nõus sellega, et kellel on rohkem raha, see saab kiiremini ja paremat ravi. Kui oleme nõus, siis tuleb seda tunnistada. Kui ei ole, siis peab avalik tervishoid olema nii tugev, et sealt ei lahku arstid, seal on olemas õed, aparatuur ja häda korral saab abi – õigel ajal ja motiveeritud personalilt.
Lõppkokkuvõttes
Tervisekassa 2026. aasta eelarve ei ole halb. See on hoolikalt juhitud eelarve olukorras, kus raha on ilmselgelt liiga vähe.
Patsiendile ei tähenda need valikud lihtsalt abstraktseid eelarveridu. Need tähendavad seda, kas arsti juurde saab siis, kui mure tekib, või alles siis, kui järjekord lõpuks kätte jõuab. Kas perearstil ja tema meeskonnal on ka reaalselt aega kuulata, süveneda ja selgitada? Kas ravi on võimalik saada kodu lähedalt või tuleb abi otsida oma raha eest ja teisest linnast?
Inimesele on oluline kindlus – teadmine, et abi ei sõltu juhusest, rahakotist või sellest, kui väsinud süsteem parasjagu on.
Riigile on tervishoius kõige olulisem, et süsteem oleks jätkusuutlik ja ennustatav ega vajaks igal aastal erakorralist „päästmist“ reservide kulul.
Raha peab katma püsikulusid ning rahastamine peab olema prognoositav ka mitme aasta vaates. Samal ajal peab tervishoid olema kulutõhus – abi tuleb anda õigel ajal ja õigetele inimestele, vältides dubleerimist ja suunates kallid teenused sinna, kus neist on kõige rohkem kasu.
Arstidele on kõige olulisem aeg patsiendi jaoks, mõistlik töökoormus ja usaldus oma professionaalsete otsuste vastu. Töö ei saa põhineda pideval ülekoormusel ning tasustamine peab olema õiglane ja stabiilne, mitte sõltuma ajutistest lahendustest.
Tervis on iga inimese isiklik, aga toimiv tervishoiusüsteem algab tehtud valikutest.