Eesti tervishoiusüsteem seisab silmitsi süveneva paradoksiga: ühiskondlikult jagame veendumust, et iga inimene peab saama kvaliteetset ravi, sõltumata oma sissetulekust, kuid praktikas liigub üha enam inimesi – sealhulgas õppejõud, riigiametnikud ja töötajad – eratervishoiuteenuste poole. Mitte ideoloogiliselt, vaid häda sunnil, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Miks on eratervishoid viimastel aastatel järjest rohkem kogunud populaarsust ja mitte ainult jõukate seas, vaid ka tööandjate hulgas? Vastus ei peitu järsku saabunud rikkuses ega solidaarsuse hülgamises. Vastus on lihtne ja väga konkreetne: inimesed ei saa riiklikus süsteemis enam õigel ajal abi.
Kui töövõimeline inimene peab ootama riiklikus süsteemis eriarstile pääsemist või vajalikke uuringuid kuid, siis kannatab tema tervis, töövõime ja ettevõtte toimimine. Tööandjad investeerivad erakindlustusse, et tagada oma töötajatele kiire ja kvaliteetne arstiabi, vähendades sellega haiguspäevade arvu ja suurendades üldist tööefektiivsust.
Eratervishoid ei ole ideaal ega pikas plaanis lahendus. Kuid praeguses olukorras on see paljude jaoks vältimatu praktiline valik. Tööandja ei maksa erakindlustuse eest rõõmuga – ta teeb seda, sest alternatiiv oleks kaotada töövõimeline inimene. Kui riiklik süsteem suudaks seda pakkuda, ei oleks erasektorile sellist vajadust. Aga ei suuda. Ja see on probleem.
Tervishoiusüsteem vajab konkurentsi patsiendi tervise parandamiseks
Rääkides kuludest: eraalgatus ja erasektor ei tähenda automaatselt kallimat ega ebaefektiivsemat teenust. Vastupidi – konkurents toob kaasa uuendusi, paindlikkust ja kohati ka paremat teenusekvaliteeti. Võrdleme siin näiteks riigihaigla või erahaigla registratuuride tööd.
Deloitte’i värske rahvusvaheline raport [1] kinnitab, et 2025. aasta tervishoid põhineb hübriidmudelil: avalik ja erasektor ei toimi vastanditena, vaid täiendavad teineteist. Just selline koostöö võimaldab arendada digilahendusi, kaugteenuseid ja personaalsemat lähenemist. See on reaalsus juba mitmel pool Euroopas.
Tuleb lahti lasta dogmast, justkui eraomandus oleks tervishoius automaatselt probleemne. Deloitte’i raporti põhjal on just erasektori paindlikkus, innovatsioonivõime ja tehnoloogiline areng see, mis võib anda tõuke kogu süsteemi arengule. Kui erasektor aitab katsetada ja skaleerida uusi teenusemudeleid – näiteks kaugteenuseid või personaalset lähenemist – siis peaksime seda tervitama, mitte pidama ohuks solidaarsusele.
Küsimus ei ole täna enam „kas riik või era“, vaid kuidas need koos tööle panna. Kuidas tagada, et inimese jaoks ei oleks ravi kättesaadavus sõltuv tema isiklikest tutvustest või töökoha kindlustuspaketist? Kuidas kasutada erasektori innovatsiooni ühise hüve nimel? Kuidas muuta killustunud süsteem toimivaks tervikuks?
Ettevõtjad ei taha nõrka ega lõhestunud tervishoiusüsteemi. Me kõik tahame usaldusväärset, paindlikku ja kättesaadavat süsteemi, mis aitab hoida töötajad ja meie inimesed terved ja Eesti konkurentsivõimelisena. Kui suudame rääkida lahendustest, mitte ainult piirangutest, on meil võimalik luua selline süsteem – koos.
Kasutatud allikad:
[1] Deloitte. (2024). 2025 Global health care sector outlook. Deloitte Insights. https://www2.deloitte.com/us/en/insights/industry/health-care/life-sciences-and-health-care-industry-outlooks/2025-global-health-care-executive-outlook.html