Arenguseire Keskus avaldas hiljuti raporti «Tervishoiu jätkusuutlikkus. Stsenaariumid aastani 2035», mis kaardistab Eesti tervishoiusüsteemi võimalikud arenguteed. Tegemist on sisuka ja põhjaliku analüüsiga, ent lugedes jääb kõlama küsimus: kas Eesti vajab järjekordset olukorra kirjeldust või selgeid suuniseid, milline tervishoiusüsteem on Eestile parim, küsib perearst ja riigikogu liige ().
Raport toob välja kolm stsenaariumi: (1) tänase süsteemi jätkumise, (2) erakindlustuse laienemise ja (3) tehnoloogiapõhise innovatsiooni. Kõik need eeldavad lisarahastust ja digipööret, kuid ükski ei vasta lõpuni küsimusele, kuidas seda reaalselt saavutada. Stsenaariumide esitamine loob mulje valikuvabadusest, ent tegelikult liiguvad need kõik samas suunas – lisaraha, pikenevad järjekorrad ja suurem roll erasektoril. Tervishoiu rahastusvajadus on universaalne, kuid valikud selle katmiseks on poliitilised. Just siin vajab ühiskond suunda, mitte ainult stsenaariumide spektrit.
Solidaarsuse ja turu tasakaal
Raportis jääb puudu põhimõtteline seisukoht: kas Eesti peab säilitama universaalse tervishoiusüsteemi või liikuma edasi kahekihilise mudeliga, kus osa inimesi saab kiiremat ravi, sest nad suudavad rohkem maksta. Tervisepoliitika ekspert ja raporti autor Kaupo Koppel rõhutab, et koostatud raport aitab poliitikakujundajatel otsustada, milline solidaarsuse ja turumehhanismide tasakaal sobib Eestile.
Turupõhine lähenemine ei taga automaatselt õiglast ligipääsu, kui inimeste maksevõime on väga erinev.
Solidaarsus on Eesti tervishoiu tuumikväärtus, kuid üksnes sellele toetudes ei saa me tuleviku väljakutseid lahendada. Tervishoid vajab paindlikkust ja konkurentsi, mis soodustavad innovatsiooni ja parandavad teenuse kvaliteeti. Samas ei taga turupõhine lähenemine automaatselt õiglast ligipääsu, kui inimeste maksevõime on väga erinev. Põhiküsimus ei ole mitte, kas erasektorit kaasata, vaid kuidas teha seda nii, et see toetaks solidaarsust, samas aga annaks paindlikkuse ja võimaluse oma tervise eest ise hoolitseda ja saada abi just siis, kui seda on vaja, kiiresti ja operatiivselt.
Digivõimekus ja juhtimine
Raportis eeldatakse, et tööjõupuudust leevendab tulevikus tehnoloogia. See on ahvatlev idee, kuid eeldab, et Eesti suudab oma e-tervise süsteemi tõhusalt tööle panna. Viimase kümnendi jooksul on tehtud kümneid miljoneid eurosid investeeringuid, kuid nende kasutus jääb killustatuks. Digilahendused ei asenda arste, kui puudub terviklik juhtimine ja vastutus. Koppel on korduvalt rõhutanud, et Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse võti ei ole üksnes rahastus, vaid ka tugev süsteemijuhtimine – poliitiline võimekus võtta vastu otsuseid ja neid ka ellu viia.
Raport seletab tervishoiu rahastuse jätkusuutmatust peamiselt majandustsükliga, kuid tegelikult on tegemist poliitiliste otsuste (tegematajätmise) tagajärjega. Juba 2000ndatel oli teada, et tervisekassa maksubaas on liiga kitsas. Ometi pole seda 25 aasta jooksul laiendatud. See ei ole mitte majanduslik paratamatus, vaid poliitilise julguse puudumine.
Juba 2000ndatel oli teada, et tervisekassa maksubaas on liiga kitsas. Ometi pole seda 25 aasta jooksul laiendatud.
Erakindlustuse roll – hirm või võimalus
Raport käsitleb erakindlustust peamiselt riskina – võimaliku ebavõrdsuse allikana. Ometi on olemas riigid, kus era- ja avalik kindlustus toimivad edukalt käsikäes. Soome, Holland ja Prantsusmaa on näidanud, et erasektorit saab kaasata kontrollitult ja läbipaistvalt, kui reeglid on selged ja riskid jagatud. Erakindlustus võib täiendada, mitte asendada solidaarsust.
Eestis võiks kaaluda nn kvaasi-kohustuslikku kindlustust omaosaluse katteks – süsteemi olukorras, kus riikliku ravikindlustusüsteemi (Eesti tervisekassa) kõrge omaosaluse leevendamiseks on olemas täiendav kindlustus, et inimene ei jääks suurte kulude ees kaitseta. Selline mudel toimib mitmes Euroopa riigis (Prantsusmaa, Horvaatia, Sloveenia). Seda saaksid pakkuda erakindlustusseltsid riigi tugeva järelevalve all, madalama sissetulekuga inimeste eest maksaks aga riik ise. See oleks kompromiss solidaarsuse ja individuaalse vastutuse vahel.
Väärtuspõhine tervishoid ja kuluefektiivsus
Raport rõhutab õigesti, et tervishoid on alarahastatud, kuid vähem tähelepanu saab süsteemi sisemine efektiivsus. Vastuseid tuleb otsida küsimustele: miks on meie haiglavõrk endiselt killustatud ja esmatasandi teenused ei kata töövõimekaotuse ja krooniliste haiguste ennetust? Väärtuspõhise tervishoiu (Value-Based Health Care) käsitlus jääb üldsõnaliseks – jah, see vajab kvaliteetseid andmeid ja poliitilist tahet, kuid raport võiks kirjeldada konkreetseid samme, kuidas tulemuspõhine rahastamine Eestis reaalselt käivitada. Väärtuspõhine tervishoid ei ole pelgalt idee, vaid see on juhtimisotsus.
Raportis kirjeldatud maksubaasi laiendamise arutelu võiks olla veegi sisulisem – mitte ainult tõstes makse, vaid sidudes inimene vastutusega oma tervisekäitumise ja riskide juhtimisega. Tervisepõhised , tööandjapõhised panused ja käitumuslikud stiimulid on võimalikud lahendused, kui need on õiglaselt kujundatud.
Tuleviku otsus: suund, mitte ainult spekter
Eesti tervishoiu tulevik ei saa kinni jääda loosungitesse ning solidaarsuse põhimõte ei tohi muutuda stagnatsiooni ettekäändeks. Vajame hübriidsüsteemi, kus riik loob reeglid ja tagab võrdsuse, erasektor toob innovatsiooni ja teenuse kvaliteedi paranemise ning inimene tunneb, et tema panus ja vastutus on õiglane.
Raport loob tugeva aluse aruteluks ja nüüd on vaja poliitilist tahet teha valikuid. Mitte oodata järgnevaid stsenaariume või tellida veel analüüse, kus puuduvad lahendused. On aeg lõpetada vastandamine ja alustada reaalset koostööd – tervishoid vajab kahte tugevat partnerit – riiki ja erasektorit – ning süsteemi, kus nad ühiselt suudavad tagada inimese tervise jälgimise ja ravi.