Tuhanded koolilapsed liiguvad taas igal hommikul bussipeatustesse, koolimajadesse ja üle ülekäiguradade. Nende turvalisus sõltub täiskasvanute otsustest ja harjumustest. Helsingi on näidanud, et kui linna ja riigi prioriteediks seada liiklusohutus, on võimalik saavutada enneolematu tulemus – (peaaegu) terve aasta ilma ühegi liiklussurmata. Eestis hukkus mullu liikluses ligi 70 inimest. Mitu klassitäit elusid, mis katkesid ebaõiglaselt, kirjutab riigikogu liige Eero Merilind.
Soome edu alus on Vision Zero – nullvisioon, mis pole loosung, vaid seadustatud siht. Kõik tasandid – riik, linn, politsei, tervishoid – töötavad selle nimel, et ükski inimene ei hukkuks liikluses. Eestis räägime samal teemal, kuid tegutseme killustatult. Projektid ja kampaaniad ei asenda sugugi strateegiat.
Helsingis on julgetud teha otsuseid, mis seavad esikohale just lapsed ja jalakäijad. Kiirusepiirangud koolide lähedal on norm ja seda toetavad füüsilised lahendused: tõstetud ülekäigurajad, vastavad märgistused (ka elektroonilised märgid ja vilkuvad tuled), eraldi rattateed, mis ei ristu autoteedega. Eestis on puudu viisakusest nõrgemate ees ning ülekäigurada on sageli vaid värv asfaldil. Selline keskkond ei kaitse last, kes astub ootamatult teele.
Soome teeb teisiti ka järelevalves: kiiruskaameraid on palju ja trahvid sõltuvad sissetulekust. Eestis on trahvid paljude jaoks sümboolsed ning kaamerad vaid üksikutes kohtades ja neid on rohkem linnast väljas, kui linna sees. Purjus juhtimine on Soomes ühiskondlikult häbimärgistatud, Eestis aga püsib selle osakaal liiklussurmade seas visalt kõrge.
Ja kõige olulisem: Soomes analüüsitakse iga liiklussurma eraldi ning tehakse ettepanekud, kuidas sarnaseid juhtumeid vältida. Eestis piirdume koondnumbritega, mistõttu konkreetne õppetund hajub.
Kui tahame, et laste koolitee oleks turvaline, peame tegema viis sammu: siduma nullvisiooni seadusega üle kogu Eesti, vaatama üle liiklusohutuse ja kiirused koolide ja lasteaedade ümbruses, muutma karmimaks korduvate liiklusrikkujate karistused, uurima iga surma põhjalikult ja kehtestama nulltolerantsi joobes juhtimisele.
Tegemist pole ainult liiklusohutuse küsimusega. See on väärtuste küsimus: kui palju maksab inimese elu? Ja kas me oleme valmis tegema otsuseid, et iga laps jõuaks kooli ja koju turvaliselt – iga päev, igal aastal?