Elu lõpp on teema, millest keegi ei taha mõelda, kuid mis puudutab meid kõiki. Mida teha siis, kui inimene ei saa enam ise otsuseid langetada, kuid ei soovi, et tema kannatusi pikendatakse? Kas tal on õigus eelnevalt öelda, millist ravi ta tahab või ei taha? Just sellele küsimusele püüab vastata uus patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduse eelnõu, kirjutab riigikogu liige ja perearst Eero Merilind.
Hetkel puudub Eestis võimalus inimesel otsustada, kuidas teda ravida siis, kui ta ise ei ole enam otsusevõimeline. Ta saab küll teha märke Tervise Infosüsteemi, kuid see ei ole arstidele alati nähtav.
Seetõttu võivad arstid ja lähedased sattuda raskesse olukorda – kas jätkata elu pikendavat ravi, isegi kui see tähendab vaid kannatuste pikendamist?
Elulõpu tahteavalduse seadus annab igale otsusevõimelisele täiskasvanud inimesele võimaluse oma soovid kirja panna ja tagab, et neid austatakse ka siis, kui inimene ise enam otsustada ei suuda. Elulõpu tahteavaldus on Tervise Infosüsteemis koheselt leitav.
Inimene saab koostada dokumendi, kuhu ta märgib, millistes olukordades ta soovib või ei soovi teatud meditsiinilisi protseduure. Näiteks võib ta öelda, et kui ta saab pöördumatu ajukahjustuse või tal on ravimatu haiguse lõppstaadium, siis ta ei soovi enam elustamist ega intensiivravi.
Seadus näeb ette, et selline dokument koostatakse koos arsti nõustamisega, et mõista täpselt, mida selline otsus tähendab.
Kui inimene ise ei saa enam rääkida, siis seadus annab võimaluse määrata usaldusisik, kes seisab selle eest, et inimese soove austatakse. See tähendab, et kriitilises olukorras ei hakka sugulased omavahel vaidlema, vaid arstid lähtuvad patsiendi varem väljendatud tahtest.
Kui inimene ei ole usaldusisikut määranud, siis juhinduvad arstid tahteavaldusest ja tema viimastest teadaolevatest soovidest.
Kui tahteavaldus on ebaselge või ei vasta tegelikule olukorrale, siis arstid ei pea seda rakendama. Kuid kui dokument on arusaadav ja patsient on olukorras, mille ta ise on varem määratlenud, siis on arstid kohustatud tema tahet austama. See vähendab olukordi, kus arstidel ja pereliikmetel tuleb teha raskeid otsuseid ilma patsiendi soovidest teadlik olemata.
Elulõpu tahteavaldus on paindlik dokument – seda saab igal ajal muuta või tühistada, isegi ilma arsti nõustamiseta. Kui inimene väljendab oma soovi näiteks suuliselt ja see jõuab arstini, siis tuleb selle järgi ka toimida.
Elulõpu tahteavalduse seadus ei ole eutanaasia seadustamine
See seadus ei anna arstidele õigust aktiivselt kellegi elu lõpetada, nagu see on lubatud näiteks Hollandis või Belgias. Eutanaasia tähendab inimese elu tahtlikku lõpetamist, et vältida kannatusi. Eestis annab see seadus inimesele võimaluse keelduda ravist, mis pikendaks tema elu, kuid ei parandaks tema elukvaliteeti.
Seadus on plaanis jõustada 1. jaanuaril 2027. See annab aega nii arstide koolitamiseks, IT-süsteemide arendamiseks kui ka inimeste teadlikkuse tõstmiseks. Samuti lepitakse kokku rahastamise põhimõtted.
See seadus on samm edasi
Meie elu ja tervis on meie enda omad. Iga inimene peab saama väärikalt lahkuda, ilma et teda hoitaks elus vastu tema enda tahet. See seadus annab meile selle õiguse. Oluline on, et selle rakendamine on läbi mõeldud ja selge, et ei tekiks olukordi, kus inimese soovid jäävad täitmata tehniliste või juriidiliste takistuste tõttu.
Me ei saa vältida elu lõppu, aga me saame otsustada, kuidas me tahame, et meid koheldakse sellel teekonnal.