Et EKRE jutupunktid langevad sageli kokku Kremli omadega, ei üllata enam kedagi. Nüüd on saabunud aeg, kus Kreml kordab EKRE jutupunkte.
Eesti välispoliitika on ennast suurepäraselt tõestanud. Kreml asus isiklikult ründama peaminister Kallast. Kindlamat kinnitust, et peaminister teeb head tööd, tänapäeval ei ole. On muidugi hämmastav, et Lavrovid ja Zahharovad ei taju endiselt, et kui Kreml kedagi sanktsioonide alla paneb, natsiks kuulutab või muidu sõimab, siis igas normaalses ühiskonnas kõlab see tunnustusena hea töö eest.
Eestis mõjub viimasel ajal samamoodi EKRE sõim. Vene välisministeeriumi pressiesindaja Zahharova Kallase-vastasel tiraadil oli mõju-sarnasuse kõrval teinegi seos EKRE-ga. Et EKRE jutupunktid langevad sageli kokku Kremli omadega, ei üllata enam kedagi. Nüüd on saabunud aeg, kus Kreml kordab EKRE jutupunkte. Jutt pole muidugi natsi või täpsemalt natsi lapselapse tiitlist peaminister Kallasele. Seegi oli mõistagi absurdne, eriti arvestades, et Kaja Kallase vanaisa Eduard Alver suri 1939. aastal. Zahharova kuulutas Alveri Kaitseliidu ülemaks ja kaudselt Omakaitse asutajaks. Iseenesest muidugi amet, mille üle saaks ainult uhke olla. Alver oli aga hoopis Kaitsepolitsei ülem ja Vabadusristi kavaler. Usutavasti ei tähenda see eksitus mitte Kaitseliidu Kaitsepolitseist paremaks pidamist, vaid lihtsalt tavalist “üks natsi värk kõik” hoiakut.
EKRE jutupunktid Kaja Kallase süüdistamises tema isa väidetavates pattudes kõlasid üks üheselt Zahharova suust kuulduga. On Stalini-aegne praktika, et rahvavaenlase perekond kuulub koos rahvavaenlasega represseerimisele ja rahvavaenlane on rahvavaenlane mitte seetõttu, et ta on midagi teinud, vaid lihtsalt seetõttu, kes ta on. Venemaal on see praktika tänagi vägagi kasutuses. Okupeeritud aladel Ukrainas käivad okupandid ringi Ukraina sõjaväelaste perekondade nimekirjadega, sest natsionalistide pereliikmed kuuluvad küüditamisele. Täpselt nagu Eestis 1941. ja 1949. aastatel. Sarnast süüdistust rahvavaenlase või fašistlikku perekonda kuulumises on Kreml kasutanud ka teise silmapaistva Euroopa poliitiku, Leedu välisminister Gabrielius Landsbergise vastu. Temale heidab Kreml muuhulgas ette, et tal oli halb vanavanaisa. Nii, nagu Landsbergiseid on korraga süüdistatud nii “nats” kui “juut” olemises, on seda tehtud ka Kallaste suhtes. Näiteks on mõlemaid kutsutud “Rothschildideks, kes hoiavad oma riiki pantvangis”. EKRE ringkonnad hoiavad natsisüüdistuse osas miskipärast küll tagasi.
Zahharova sapivoogu Kallase suunas ei saa muidugi erilise destabiliseerimiskatsena käsitleda. Pigem on tegemist Kallase ülendamisega Kremli tõsiste vaenlaste hulka.
Destabiliseerimiskatseid Balti riikide valitsuste suhtes samas siiski toimub. Äsja astus valitsuse ametis hoidmise huvides ja Läti EKRE ekvivalendi ultimaatumi peale ametist tagasi siseminister Marija Golubeva. Äärmiselt terav kriit, liberaal ja Kremli suhtes silma paistnud reljeefseete väljaütlemistega.
Koalitsioonikaaslased panid talle süüks 9. maid Riias, kus venemeelsed kogunesid ka 10. mail. Üsna arusaamatu süüdistus, arvestades, et Läti valitsus on olukorda Riias tegelikult väga kenasti kontrolli all hoidnud.
“Millise signaali Läti vastupanuvõimest saadame me oma liitlastele ja vaenlastele, kui 300 marginaali kaks tundi okupatsioonimonumendi juures suudavad Läti valitsust raputada?” küsis Läti siseminister tagasi astudes.
Eestis hääletab EKRE sõjasümbolite keelustamise vastu, eestikeelse alushariduse juurutamise vastu, kritiseerib relvaabi Ukrainale ja üritab tekitada viha ukraina põgenike suunas.
Kõike ei saa muidugi väliste mõjutuste arvele kirjutada. Aga valitsuste ebastabiilsus üheaegselt nii Lätis kui Eestis rõõmustab kindlasti ka välisvaenlast.