Ukraina väejuhatus on pakkunud sõjaliste suuroperatsiooni vaatemängu, millist pole vist nähtud Teisest maailmasõjast saadik.
20 päeva tagasi, kui viimati kokkuvõtte tegin, oli Harkivi vabastamise operatsiooni esimene suurem etapp lõppemas. Izjum oli meie meeste käes. Oli selge, et venelased ei suuda Oskili jõe joont hoida ja oodati huviga kui kaugele venelased põgenevad.
Võis peljata, et ukrainlased tõmbavad ennast liiga suurele alale laiali ja ei suuda kogu vabastatud maad kontrollida, võis karta, et ukrainlastel lõppevad varud või väsivad mehed.
Taaskord on aga Ukraina sõjamehed kindralitest sõduriteni maailmale näidanud, et nad teavad ise kõige paremini, kuidas on parajasti tark ja edukas okupante välja kihutada.
Nüüd on Ukraina väejuhatus paarkümmend päeva pakkunud tõelist sõjaliste suuroperatsiooni vaatemängu, millist pole vist nähtud Teisest maailmasõjast saadik.
Pärast Izjumi, Kupjanski ja kogu Oksili jõe läänepoolse kalda vabastamist valitses pea nädala jagu segadust, kus sõjaudust eriti läbi ei näinud. Oli ebaselge, kus ja kas rinne stabiliseerub. Umbes kahe nädala eest sai selgeks, et venelased on otsustanud Harkivi ruumis iga hinna eest hoida Lõmani linna, mille kaudu käis järelvedu põhjast Luhanski oblastisse ja kust kavandati rünnakuid nii lõunasse kui edelasse.
Lõmani „kott“
Samalajal räägiti, et ukrainaväed on juba Lõmani lõunapoolsetes eeslinnades lahingkontaktis, ent siis kadusid teated sõjategevusest Lõmanis endas. Kaarti vaadates taipas kogu maailma tugitoolisõdalaste armee, et Ukraina kavatseb Lõmani kotti võtta. Ukraina väed liikusid visalt ja arusaadavalt põhja pool Lõmani, vabastaders küla küla järel, ida suunas ja surusid põhja linnast kagus. Ukraina üritab seal klassikalist kotti võtmise manöövrit, see tähendab kümnetel ruutkilomeetril suurte vägede koordineeritud tegevust, eelsalku, luuret, suurtükiväetuld, lennuväe-operatsioone, rotatsioone, meditsiiniteenistuse tegevust, keerulist logistikat.
Kõike seda mõistis, jälgis ja kandis ülemustele ette ka vene kontingent Lõmanis. Sellest linnast rääkisid igal õhtul Kremli telekanalid. Küll võtmes, et Lõmanisse saadetakse appi lisajõude ja vastase plaan ei lähe läbi.
Kogu maailma sõjavaatlejad kontrollisid kahe nädala jooksul igal hommikul esimese asjana, kas Lõmani kott on juba sulgunud.
Putin otsustas samal ajal alles järgmist sammu Izjumi operatsioonis kõrvulukustava lüüasaamise negatiivse raputuse rahustamiseks. Ilmselt Olid Moskvas asjad piisavalt ebakindlad ja meeleolu tunduvalt halvenev.
Sõnum, et sõjaliselt ei suuda venelased ilma kardinaalselt lisajõudu rindele saatmata sõja kulgu muuta, jõudis Kremlisse kohale. Isegi kui Kindralstaap võis varem olukorda ilustada, siis Izjumi ruumi maha jäetud sajad vene tankid, soomukid ja suurtükid olid näha isegi kõige sügavamale punkrisse. Putin otsustas taas seda, mida alati. Eskaleerida.
Ent seekord mitte niivõrd Ukraina rindel, selleks polnudki tal õieti ressurssi, vaid Vene ühiskonnas ja maailmas. Ta kuulutas suure aplombiga välja „osalise mobilisatsiooni“ ja lubas taas tuumasõda, kui keegi Venemaad segab. Kui seni oli agressioon Ukraina vastu olnud venelaste jaoks tõepoolest „erioperatsioon“, mida viisid läbi profid kuskil kaugel, siis äkki puudutas sõda igat vene perekonda, kellel on mobilisatsiooni-ealine meessoost liige.
Võit Lõmanis
Etteoodatult on mobilisatsioon osutunud äärmiselt ebapopulaarseks, eriti Vene ühiskonna edukamas osas. Mitmel pool, eriti mitte-vene piirkondades algasid keskmist mõõtu meeleavaldused. Kümned tuhanded mobilisatsiooniohus mehed on riigist lahkunud või lahkumas. Vene sõjaväes valitsev bardakk, mis seni oli siiski suhteliselt hästi hoitud saladus, avaldus nüüd kõigile, kes mobilisatsiooniga kokku puutuvad. Üsna vähelooritatud pahameelt hakkas avaldama isegi osa Putini lähikonnast. Lisaks teatas Putin nelja Ukraina piirkonna „liitmisest“ Venemaaga, kusjuures osa liidetavast maast ei ole isegi Venemaa sõjalise kontrolli all.
Kui loodetud efekt pidi olema sarnane patriootilisele vaimustusele, mis tõepoolest enam-vähem ehtsalt järgnes Krimmi annekteerimisele 2014. aastal, siis midagi sellist ole olnud. Maailm teatas, et ta annektsioone ei tunnusta, Ukraina teatas, et enam mingeid läbirääkimisi ei tule ja esitas NATO-sse astumise avalduse. Venelased reageerisid intensiivsema põgenemisega riigist.
Päev pärast Putini sõgedat anneksioonikõnet ja „Püha Sõja“ väljakuulutamist (“Lääne“ vastu), sulges Ukraina armee Lõmani koti ja vene kontingent, kes seal veel elus oli, põgenes ida suunas. 24 tundi pärast Putini teadet, et annekteeritud alade elanikud on nüüd igavesti vene kodanikud, lehvis Lõmanis Ukraina lipp. Kremli äsjase jutu järgi Vene värskel territooriumil, mida lubati kaitsta tuumapommiga kui vaja.
Vene militaristide ja sõjardite seltskond, kes oli mobilisatsiooni puhul mõneks päevaks rahunenud – nad on, kuid samas nõudnud karmimat tegevust ja „lõpuks ometi tegelikult sõdima hakkamist“ -, langes taas masendusse. Nüüd kõlavad süüdistused nii kindralstaabi, aga ka „juhtkonna“ suhtes üsna laialt ja avalikult. Kindralstaapi asus süüdistama ka Kadõrov ja Wagneri boss Prigožin. Isegi Kremli kanalid näitasid löödud meelolu välja.
Põhjakalda vabastamine
Ukrainlased ei anna praegu venelastele mahti hoo ja hoobi vahel hinge tõmmata. Täna juhtus see, mida on mitu kuud oodatud. Sel ajal kui maailm on õppinud pähe külade nimesid Harkivi oblastis, on ukrainlased päevpäevalt teinud tööd ka lõunarindel. Seal pidigi ju esialgu suurpealetung tulema.
Täna käis võib-olla kriitiline krõks lõpuks ära. Vähemalt ühes, idapoolses rindelõigus, murdsid ukrainlased vene kaitsest suurte soomusjõududega läbi ja tungisid vähemalt 25km edasi. Õhtuks venelased veel rinnet pidama ei olnud saanud. Kõik märgid näitavad, et venelaste positsioonid põhja pool Dnepri jõge ei saa kaua püsida.
Põhjakalda vabastamine toob aga Krimmi Ukraina suurtükiväe laskeulatusse ja kogu venelaste värk lõunas, ka Krimmis, muutub äärmiselt ebakindlaks. Lühidalt, venelaste jaoks on olukord muutunud Harkivi operatiivtasandi lüüasaamisest üldise katastroofi eelseks seisundiks.
Lõplikult ei saa välistada, et suuremad augud jõuab veel kiirkorras rindele saadetavate väljaõppeta ja poolpurjus mobiliseeritute stabiliseerida, õnnestub üksusi roteerida ja talveni välja vedada, aga kindel see enam ei ole.
Ukraina on praegu võitmas. Ja tuumarelva nemad ei karda. Putinil läheb seda aga iga päevaga keerulisemaks kasutada, sest üha rohkem ta lähikondlasi mõtleb mitte Putini ja tema režiimi, vaid iseenda päästmisele.
Slava Ukraini!