Venelaste mobiliseeritud üksused on seni esinenud kahuriliha rollis ja kuigi on täitnud rindeauke ning andnud vanadele üksustele puhkust, ei ole nad lisanud mingit rünnakupotentsiaali.
288. päeva õhtu. Ukraina sõjas on pärast Harkivi ja eriti Hersoni oblasti edukaid ukrainlaste pealetunge saabunud uus tasakaalufaas. Mõned analüütikud võrdlevad seda suvise olukorraga Kiievi lahingu võidu järel, mil rinne püsis paar kuud enam-vähem paigal. Nagu siis, nii ka nüüd toimub pea kogu rinde ulatuses igapäevane suurtükiväeduell, nii okupandid kui vabastajad sooritavad üksikutes suhteliselt kitsastes rindelõikudes taktikalise iseloomuga pealetunge, aga suuremat edu kummalgi pool ei tundu esmapilgul paistvat.
Ometi on praegune olukord nii sõjaliselt kui tunnetuslikult suvest erinev. Suvel ei olnud selge, kumb pool on võitmas. Kuigi Ukraina oli saavutanud Kiievi, Tšernihivi ja Harkivi all teatavat edu, hakkas juunis-juulis ukrainlaste moon lõppema, mehed ilmselgelt väsima ja venelaste mitmekordne suurtükiväeülekaal mõjus ohtlikuna.
Uus rinde paigalseis
Muudatuse tõi siin mäletatavasti lääne raskerelvade ja eriti piisava täppismoona kohalejõudmine, mille abil halvati mitmel pool venelaste järelvedu, murti kaitse. Lõpuks võeti hiilgavate operatsioonidega tagasi Izjum ja Herson.
Pärast Dnipro läänekalda ja Hersoni vabastamist on saabunud uus rinde paigalseis. See on aga siiski erinev suvisest. Esiteks ei ole venelastel erinevalt ukrainlastest selles sõjas ette näidata ühtki suuremat võitu. Teiseks paraneb ukrainlaste relvastus pidevalt ja venelaste oma pigem halveneb.
Venelaste mobiliseeritud üksused, kui neid üldse üksusteks saab nimetada, on seni esinenud põhiliselt kahuriliha rollis ja kuigi täitnud rindeauke ning andnud vanadele üksustele puhkust, ei ole nad lisanud mingit rünnakupotentsiaali, üksnes mõningat kaitsepositsioonide hoidmise võimet.
Praegust sõja faasi iseloomustab venelaste raevukas linnade pommitamine ja tsiviiltaristu hävitamisüritus rakettide ja droonidega. Oktoobri algusest on Ukraina elektrivõrke, sidesõlmi, veevõrku ja elukvartaleid tabanud mitu massiivset raketirünnakut. Rivist on väljas suur osa tsiviiltaristust, paljudes linnades puudub või on puudulik elekter, veevarustus, küte ja side. Äsja vabastatud Hersoni oblasti osa on pea tervikuna ilma igasuguste tsentraalsete elutähtsate teenusteta.
„Parem surm siin kui Siberis“
Venelaste eesmärk on olnud taas rahva vaim murda, tekitada uus põgenikelaine ja veenda ukrainlasi vastupanu fataalsuses.
Ukrainlased on aga ilmselt kollektiivselt otsustanud, et vastupanu võib olla fataalne, aga vene okupatsioon on veel fataalsem. Mingit murdumist pole toimunud, inimesed ei põgene, vaid peavad visalt ja uhkelt oma Vabadussõda edasi. „Parem surm siin kui Siberis“ oli ka meie metsavendade loosungiks.
Ukraina armee aga jätkab sama taktikaga, mis on neile seni suurt edu toonud. Liialt ei kiirustata, tule all hoitakse venelaste järelvedu, moonaladusid, kogenuemispunkte, sidekekskusi – lühidalt kõiki sihtmärke, mille hävitamine halvab üha enam venelaste logistikat.
Venelaste kõige tugevam surve jätkub juba mitu kuud Bahmuti suunal. Selle linna lubas Wagner ära võtta juba siis, kui ukrainlased võtsid kotti Lõmani, ehk oktoobri alguses. Venelaste kõige suuremad kaotused (neid langeb Ukraina peastaabi andmeil iga päev 300–500 ringis) on just sealt (umbes 150 päevas).
Ukraina positsioonid on juba kuid pideva suurtükiväetule all. Jalaväerünnak järgneb jalaväerünnakule nagu Narva all 1944. aastal. Vene lennukid teevad päevas mitu ründelendu, aga Ukraina kaitse püsib. Viimastel päevadel on kuulda, et Ukraina on toonud sinna vägedele värskendust.
Bahmut püsib ja Kiiev seisab
Bahmuti langemine ei oleks täna sõjaliselt enam teab mis suur probleem. Suvel saanuks venelased sealt hakata Ukraina üksuste ümber oma kotti tekitama, nüüd on tegu pigem sümboolse eesmärgiga, mille Prigožin „lihtsalt peab“ kätte saama. Ukraina kasutab olukorda lihtsalt venelaste kulutamiseks, kuigi suurte omapoolsete kaotustega. Ja „Bahmut püsib“ on muutunud Ukraina hüüdlauseks, mis mõneti sarnaneb sõja alguses igal hommikul korratud lausele „Kiiev seisab“.
Kui septembris pärast Izjumi vabastamist tundus, et ukrainlased võivad põhjas kogu Harkivi oblasti ja Luhanski oblasti põhjaosa kiire tempoga tagasi võtta, suutsid venelased seal siiski rinde stabiliseerida ja viimase paari kuu vältel on toimunud ägedad lahingud Kreminnast põhjas ja lõunas ning Svatove suunal.
Kuigi kiiret läbimurret pole tulnud, on ukrainlased siiski vähehaaval edasi nihkunud ja võiks arvata, et Kreminna mõne aja pärast vabastatakse. See avaks ukrainlastele tee Luhanski oblasti ülejäänud aladele. Venelased olevat hakanud aga sinna rindelõiku tooma mobiliseeritute kõrvale dessantüksusi ja Wagnerlasi, et üritada omapoolset vasturünnakut. See võib olukorra keerulisemaks muuta, kuigi erilist edu neile esialgu ei ennustata.
Ukraina jõuab Krimmi enne idaoblastite vabastamist
Rasked lahingud käivad ka Donetski rindel, kus ukrainlased on mitmes lõigus pideva tule alla, aga samas on tagasi võtnud külasid Donetski lennuvälja ümbruses. Samuti on venelaste kaudtule rünnakute all külad Dnipro läänekaldal ja ka Herson ise, ent vähemalt samavõrd hoiavad ukrainlased sihikul venelaste kogunemispunkte ja üksusi Dniprost lõunas.
Jätkuvalt on väga napilt teateid Zaporižžja oblasti rindelõigust. Paljud ennustavad ukrainlaste järgmist suuremat rünnakut just Melitopoli suunas lõunasse. Sellise manöövri õnnestumine lõikaks lõplikult läbi Krimmi varustusteed (mis on ka praegu venelastele ohtlikud) ja muudaks kogu lõuna operatsiooniala venelaste jaoks väga raskesti kaitstavaks. Optimistid ennustavad koguni, et Ukraina jõuab Krimmi enne idaoblastite vabastamist.
Eriti läänepoolsed analüütikud räägivad juba mõnda aega, et kohe-kohe tuleb sõtta paus, sest saabub talv ja külm, mis takistavat sõdimist. Mingil määral võib külm jalaväe tegevust muidugi pärssida, aga laias laastus võiks ennustada pigem vastupidist.
Venelased kui itaallased Stalingradi all
Maa külmudes saab rakse soomusega läbi sealt, kust muda-perioodil ei saa. Ukraina armee on nii riikide otseabi kui üle ilma laialdaselt käivate korjanduste kaudu saanud sadu tuhandeid talvevorme ja muud sooja pidavat varustust.
Ka eestlased on siin hoolega panustanud. Mina pigem vaataksin talve kui eelist Ukrainale ja probleemi Venemaale. Küllap proovivad ka venelased kuidagi oma vägesid talveks varustada, aga praegu näevad nad küll välja nagu itaallased Stalingradi all.
Nagu oli eeldada, ei ole Venelaste mobilisatsioon neile esimestel kuudel erilist lisavõimet andnud. Rinde nõrgemaid kohti on täidetud väljaõppeta ja motivatsioonita mobikutega, keda on kasutatud tõhusamate üksuste säästmiseks.
Mingil määral on see olukord muutumas. Vaatamata jätkuvatele varustusprobleemidele ja võimetusele armee võitlustahet kasvatada, on viimastel nädalatel rindele saabuvad Vene üksused siiski pisut päris üksuste moodi ja läbinud teatava väljaõppe. Lühidalt, mobiliseeritutest moodustatud vägede kvaliteet tõuseb. Esialgu ei too see üldolukorda kvaliteetset muutust, ent kindlasti aeglustab Ukraina edasitungi.
Ukraina sõdib juba enda väljaantud sõjatehnikaga
Strateegilises plaanis on kõige suurem uudis Ukraina droonirünnakud Vene lennuväebaaside vastu sügaval Vene sisemaal. 5. detsembril toimus Engelsi lennuväljal „plahvatus“, milles löödi rivist välja kaks TU-95 strateegilist pommitajat. Just sealt baasist on lähtunud mitmed Ukraina taristu vastased terroriründed.
Pisut hiljem saabusid teated veel kahest rünnakust lennuväebaaside vastu Venemaal, Djagilevos Rjazani oblastis ja Kurski lähedal. Djagilevos sai pihta vähemalt üks pommitaja Tu-22M. Satelliitfotode põhjal ilmneb, et pärast rünnakut viisid venelased baasist ära 10 TU-22M-i ja veel mõned lennukid.
Need rünnakud on arvatavasti läbi viidud Ukraina enda väljaantud lahingdroonidega. Ukroboronprom ehk Ukraina riiklik relvatööstus teatas samal ajal, et Ukraina on välja arendanud drooni, mille tegevusulatus on 1000 km.
Üks rünnatud baas asub muide Moskvast 160 km kaugusel. Kuigi kolme ründe otsene efekt ei ole teab mis suur, muudab ukrainlaste seesugune võimekus oluliselt sõja iseloomu. Vastupidiselt lääne pealinnades juba kuid kõlanud ennustustele, et Ukraina rünnakud Venemaa territooriumile eskaleeriksid sõda, sunnivad ukrainlased nüüd venelasi oluliselt rohkem tegelema õhukaitse ja vägede turvamisega enam-vähem terves venemaa Euroopa osas ja pigem deeskaleerivad neid.
Venelastel on keeruline neile ründeile vastata millegi muu kui sellega, mis seni – uute raketirünnakute ja ropu sõimuga. Eskalatsiooniks oleks seda raske pidada. Muide, Ukraina mõned ametnikud on ka öelnud, et peatselt suudavad nad rünnata kõiki punkte Venemaal, kaasa arvatud Siberis, aga sellel väitele tuleb esialgu oodata praktilist kinnitust.
Igatahes on need rünnakud venelaste õhukaitse kõige suurem läbikukkumine sõja algusest saadik, suurendab kindlasti ebakindlust ja sunnib vägede ja varustuse ümberpaigutamisele ja ressursside hajutamisele.
Lääne abi püsib kindel
Ukraina uus võime võtab peagi maha ka põhilise lääne argumendi eskalatsioonist, mis võiks tekkida, kui Ukraina saab kaugemale ulatuvaid lääne relvi. Seni on Washington hoidunud selliste relvasüsteemide Ukrainale tarnimisest. Äsja kirjutas Wall Street Journal isegi, et Ukrainasse seni saadetud HIMARS-idel on laskeulatust vähendatud.
Kuigi lääne meedias on viimasel ajal üldse palju räägitud sellest, et nii Macron, Scholz kui Biden justkui tahaksid taas Ukrainat rahuläbirääkimistele tõugata ja saadavad Putinile sõnumeid võimalikest läbirääkimistest, on lääne tegevus Ukraina sõjalise võimu kasvatamisel, uute relvade saatmisel ja Ukraina abistamisel vääramatult jätkunud.
Äsja käis Kiievis näiteks Hispaania kaitseväe juhataja, kes teatas, et Ukrainat aidatakse nende võiduni. Pariis, Washington ja Berliin räägivad küll endiselt abistamisest „nii kaua, kui see võtab“, ütlemata, mis „see“ on, aga lääne abi püsib seni kindel. Pikemalt kirjutan lääne meeleolude dünaamikast järgmisel korral. Muretsema vahepeal ei pea.
Slava Ukraini!