Viimase aasta jooksul on Põhja-Euroopas juhtunud vähemalt kaks rünnet veealuse strateegilise taristu vastu, näeb luureekspert Kross paralleele Balticconnectori purustamisega.
Kuidas vastata Balticconnectori sabotaažile? Salajane kaablilõikamine oleks Kremli seisukohalt lausa suurepärane hübriidrünnak.
Joonistub välja sama muster
Balticconnectori torujuhtme ning Eesti ja Soome vahelise sidekaabli «purunemine» samal ajal Hamasi sissetungiga Iisraeli võib muidugi veel õnnetuseks osutuda. Uurimine käib ja nii Soome kui ka Eesti on kinnitanud, et kuigi gaasitoru purunemise on «põhjustanud välised jõud», pole selge, kas väline jõud tegutses tahtlikult või kogemata.
Viimase aasta jooksul on Põhja-Euroopas juhtunud vähemalt kaks rünnet veealuse strateegilise taristu vastu. Nord Streami gaasitorude purustamisel septembris 2022 kasutati lõhkelaenguid ja seetõttu pole isegi sakslastel õnnestunud kahelda, kas «väline jõud» tegutses tahtlikult.
Küsimus on, kuidas venelasele selgeks teha, et kui ta veel nii teeb, saab haiget.
Oktoobris 2022 purunesid interneti- ja sidekaablid, mis ühendavad Shetlandi saari nii Šotimaa kui ka Teravmägede suunas. Kuigi kaablite läheduses fikseeriti enne katkestusi Vene «uurimislaev» Akadeemik Petrov, ei ole neid katkestusi Venemaale omistatud.
Seesama Petrov toimetas veidralt ka Norra veealuse infra läheduses ja pani Briti mereväe teda jälgima. Siiski peetakse Shetlandi kaablikatkestuste süüdlaseks «kalatraalereid».
Seesama Akadeemik Petrov on takseerinud veealuseid kaableid ka Briti ja Hollandi rannikul. Veebruaris teatas Hollandi sõjaväeluure, et paar nädalat pärast Nord Streami plahvatusi pukseerisid nad Hollandi vetest välja Vene laeva, mis siksakitas Inglismaa ja Hollandi vaheliste kaablite ümbruses Põhjameres. Hollandlased teatasid, et «Venemaa on salaja kaardistamas veealuseid interneti-, gaasi- ja elektriühendusi ning viib läbi tegevusi, mis viitavad katkestmise ja sabotaaži ettevalmistamisele».
Venemaa sabotaaži kavatsustest veealuse elulise infrastruktuuri vastu on rääkinud Briti, Iiri, Norra, Soome ja Eesti poliitikud. Kõigi tegelikult aset leidnud katkestuste lähistel on nende toimumise ajal või pisut varem fikseeritud Vene laevad. Aset on leidnud korduvad juhtumid, kus kahtlaselt käituvaid Vene laevu on piirkonnast ära eskorditud või neid jälgitud.
Sellist turvasüsteemi, mis tagaks tuhandete veealuste kilomeetrite kaitstuse Vene uurimislaevade eest, ei jõua keegi kinni maksta.
Ometi ei ole seni ühtki sabotaažiakti Venemaale omistatud. Miks?
Keeruline tõendada
Ühest küljest on põhjus muidugi tõendamise keerukuses. Isegi kui inimtekkeline purustus ja Vene laeva paiknemine sobival ajal sobivas kohas on fikseeritud, ei tõenda see lõplikult, et just venelased näppupidi toru küljes käisid.
Mõningatel juhtudel ei saa ka välistada, et venelased trollivadki NATO riike oma «uurimislaevadega» selleks, et iga kaablikatkestus nende võimsa laevastiku kraesse kirjutataks. Nagu Rainer Saks Postimehes Balticconnectori purunemise kohta kirjutas: «Venemaale kindlasti sobib, kui neid peetakse selle operatsiooni taga olevaks, aga ei suudeta selle kohta esitada mitte ühtegi selget tõendit.» Nagu näha, Saks ei kahtle, et tegemist oli «operatsiooni», mitte õnnetusega.
Eesti ja Soome on seni öelnud, et kui Balticconnectori purunemise süüdlane on tuvastatud, siis tulevad reaktsioonid. Aga kui süüdlast tuvastada ei õnnestu?
Praeguseks hakkab tunduma, et ei Nord Streami ega Shetlandi kaablite purunemise süüdlast ei õnnestugi tuvastada. Kuskilt ei ilmu fotosid sukeldujatest pilotkades või allveelaevadest Vene Põhjalaevastiku tähistega veealust taristut purustamas. Üsna tõenäoliselt jääb lahtiseks ka Balticconnectori ja Eesti-Soome internetikaabli purustaja isik.
Kas see peaks tähendama, et me ei saagi kuidagi reageerida?
Palju on juba räägitud veealuse eluliselt olulise taristu suurema kaitsmise, parema jälgimise ja tõhusama hoiatussüsteemi vajadusest. See on kindlasti vajalik, vähemasti teatava piirini, aga sellist turvasüsteemi, mis tagaks tuhandete veealuste kilomeetrite kaitstuse Vene uurimislaevade eest, ei jõua keegi kinni maksta. Pealegi, kui paremad sensorid ja näiteks kaamerad võiksid tõesti anda infot purustajate kohta, siis purustamist ennast nad ikkagi ära ei hoiaks.
Appi NATO artikkel 4
Vastusena tõenäolisele sabotaažile on Eesti pakkunud välja NATO artikkel 4 käivitamise. Washingtoni lepingu artikkel 4 annab NATO liikmesriigile õiguse paluda poliitilisi konsultatsioone liitlastega ohu korral tema «territoriaalsele terviklikkusele, poliitilisele sõltumatusele või julgeolekule». Seda mehhanismi on kasutatud NATO loomisest saadik alla kümne korra, põhiliselt Türgi ettepanekul. Viimati käivitati artikkel 4 24. veebruaril 2022, kui mitu liikmesriiki, sealhulgas Eesti, palus konsultatsioone seoses Venemaa rünnakuga Ukraina vastu.
Kas Balticconnectori ja ühe sidekaabli purustamine, mis ülemäära palju ei häirinud Soome ega Eesti gaasiga varustatust ega kommunikatsioone, kvalifitseerub tõsiseks ohuks julgeolekule, on muidugi vaieldav. Kui Eesti või Soome otsustab, et kvalifitseerub, küllap siis liikmesriigid nõustuvad. Ent mis edasi?
Venemaa üks eesmärk taoliste rünnakute või nende imiteerimise puhul, seesuguse julgeolekukeskkonna tekitamise puhul, kus isegi täiesti suvalise kaablirikke puhul eeldatakse, et venelased on saboteerinud, on justnimelt demonstreerida NATO riikide jõuetust.
Teie olete oma infra kuulutanud strateegiliselt tähtsaks ja räägite selle kaitsmisest, meie laseme seda puruks ja parim, mis te vastu teete, on konsultatsioonid. Sedagi alles siis, kui olete ära tõendanud, et me oleme midagi teinud, aga seda te ju ei suuda. Võib-olla toote ka mõne lisalaeva Läänemerre ja veel parem, kui matate miljoneid kallite turvasüsteemide peale, mis tegelikult ikkagi midagi ei kaitse.
Sellisel moel on salajane kaablilõikamine Kremli seisukohalt lausa suurepärane hübriidrünnak. Tekitab vastases hirmu, sunnib reaalsete kaitsekulude tegemise asemel või lisaks kulutama kõrvalisele ja jätab võimaluse irvitada, sest «tõendatud» ei ole midagi. Nagu Putin äsja pressikonverentsil ütles, tõenäoliselt põhjustas Balticconnectori purunemise maavärin.
Soome lahe keskteljeni
Urmas Reinsalu on oma lahendused Postimehes välja pakkunud. Sellel plaanil on plusse ja miinuseid. Pluss on õiguse saamine kõikide lahte läbivate laevade põhjalikuks kontrolliks. Miinus on kogu oma territoriaalmere avamine Vene laevadele.
Mereõiguse järgi tekib teise riigi laeval, mis kasutab territoriaalmerd läbivat rahvusvahelist laevateed, õigus siseneda sellesse territoriaalmerre luba küsimata. Kusjuures kui on juba sisenetud, siis avatuks saab meri kuni rannikuni. Just sel põhjusel on Soome ja ka Eesti eelistanud praegust Eesti ja Soome vahelist kunstlikku vööndit, mis surub Vene laevad küllalt kitsale alale.
Kui me võtame kogu lahe soomlastega koos oma kontrolli alla, kas meil siis jätkub nii jõudu kui ka enesekindlust hakata kõiki kahtlasi Vene laevu jõuliselt kontrollima? Kas soomlased peaksid seda tahtma? Võib-olla, aga kui selle plaaniga edasi minna, peame olema kindlad, et pärast A ütlemist suudame ka B ja C öelda.
Edasi. Soome lahe sulgemine ei muuda mingil moel veealuse infra olukorda Läänemere ülejäänud osas. Mida teha internetikaablite kaitseks Eesti ja Rootsi vahel, mida teha elektrikaablitega, mida teha meretuuleparkidega, mis kunagi ehk ikka valmivad ja mida vähemalt Hollandi luure järgi venelased samuti saboteerimiseesmärgil silmas peavad?
Igasuguse rünnaku ärahoidmiseks on vaja usutavat heidutust. Paremad sensorid ja turvasüsteemid ei heiduta. Heidutab teadmine, et mingisugune rünnak toob suurema kahju kui kasu. Seega pole küsimus mitte niivõrd, kuidas meie kaableid paremini kaitsta või milliseid mereõiguslikke lahendusi või kõrgetasemelisi konsultatsioone pidada, vaid kuidas venelasele selgeks teha, et kui ta veel nii teeb, saab haiget.
Venemaa nõrkused
Venemaa on tegelikult Läänemeres märksa halvemini kaitstud kui NATO riigid. Königsberg sõltub pea täielikult ühendustest Vene emamaaga, nii merealustest kui ka Leedut ja Poolat läbivatest ühendustest. Alustama peaks tõdemusest, et kui mõni müstiline kaablikatkestus veel peaks juhtuma, siis ei saa Balti riigid, Poola või Soome kuidagi garanteerida Königsbergi ühenduste turvalisust. Seda saab muidugi öelda juhul, kui järgmise omistamata sabotaaži puhul jääb Königsberg paariks päevaks side ja elektrita. Täiesti omistamata moel muidugi.
Veel. Meil on teada üsna mitu Vene nn uurimislaeva, mida on nähtud torujuhtmeõnnetuste ja kaablikatkestuste ajal õnnetuskohtade läheduses. Kui me loeme infrastruktuuri sabotaaži sõjaliseks ründeks, nagu seda tuleks ilmselgelt teha, siis tuleb ründeid läbi viinud laevu käsitleda sõjaliste sihtmärkidena ja nad enesekaitseks kontrolli alla võtta.
Kui me loeme neid ründeid terrorismiks, siis tuleb kahtlusalustesse laevadesse suhtuda kui terroristide relvastusse ja nad rekvireerida. Nende suhtes rakendub meresõjaõigus, mitte mereõigus.
NATO artikkel 4 konsultatsioonid venelasi ei heiduta. Kui need konsultatsioonid loovad aga olukorra, kus kaablikatkestused toovad suurema kahju katkestajale kui ohvrile, siis saab meredel jälle korra majja.