Läbirääkimiste laialitõmbamine paistab olevat Moskva ja Washingtoni ühishuvi. Et see on venelaste huvi, sellele viitavad mitmed Ukraina luureallikad. Väidetavalt on käimas mitmed ulatuslikud USA-Venemaa infrastruktuuri arutelud, kirjutab USA-Venemaa-Ukraina kõnelustest riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Putini ja Trumpi telefonikõnest, mille käigus Putin olevat andnud korralduse Ukraina energiataristu vastaste rünnakute lõpetamiseks (nn vaherahu energias) on möödas viis päeva. Valge Maja pressiteade 18. märtsist ütleb kokku lepitu kohta nii:
“Liidrid leppisid kokku, et rahu suunas liikumine (justnimelt liikumine, mitte protsess: “movement to peace”) algab energia- ja taristu vaherahuga, samuti tehniliste läbirääkimistega Musta mere merelise vaherahu rakendamise, täieliku vaherahu ja püsiva rahu üle. Need läbirääkimised algavad kohe Lähis-Idas.”
See küllap tahtlikult pisut ebamäärane sõnastus tekitas kohe mitmeid küsimusi. Esiteks, Kremli poolt sama telefonikõne kohta välja antud teate järgi lepiti 30 päevaks kokku mitte «energia ja taristu» vastaste rünnakute peatamises vaid «energiataristu» vastastes. Kremli väitel andis Putin kõne käigus vastava korralduse. Kohale see korraldus muidugi jõudnud ei ole, sest kõikvõimalikud venelaste rünnakud jätkuvad.
Ööl vastu 19. märtsi tabas venelaste rakett näiteks üht olulist Ukraina raudteed teenindavat elektrijaama. Selle kohta on pilalõuad juba jõudnud selgitada, et kokku lepiti ju energeetika ja taristu objektide, mitte aga taristuobjekte teenindavate enrgeetikaobjektide üle. Põhiliselt tegelevad venelased aga elumajade pommitamisega. Eile öösel sai raketirünnakutes Kiievi vastu surma vähemalt kolm inimest, sealhulgas viieaastane laps.
Tundub, et ka USA soovib teemaderingi laiali tõmmata
Kremli märksa paljusõnalisem kokkuvõte Trumpi-Putini kõnelusest tundub kinnitavat, et räägiti väga paljust muust kui Ukrainast. On arusaadav, et kõneluste laialitõmbamine võimalikult erinevatele teemadele on Putini elulistes huvides. See aitab, USA puhul on juba aidanud Venemaa diplomaatilisest isolatsioonist välja ja muudab rahvusvahelist kliimat Venemaale soodsas suunas.
Kummalisem on, et USA-Vene kõneluste laiaks tõmbamine tundub olevat ka Valge Maja soov. “Kaks liidrit leppisid kokku, et tulevik, kus Ameerika Ühendriikide ja Venemaa kahepoolsed suhted on paranenud, on tohutult positiivne (huge upside). See hõlmab hiigelsuuri (enormous) majandustehinguid ja geopoliitilist stabiilsust, kui rahu on saavutatud.” Rahu on selles tekstis peaaegu kõrvalidee.
Pühapäeval saabusid vastavalt Trumpi ja Putini kõnes kokku lepitule Saudi Araabia pealinna delegatsioonid Ukrainast, Venemaalt ja USAst. Kui uskuda Valge Maja pressiteadet, siis nii Musta mere vaherahu kui üldise vaherahu ja alalise rahu üle. Kui uskuda Kremlit, siis üksnes “Musta mere laevanduse turvalisuse tagamise võimaluste” üle.
Igal juhul on üsna kindel, et mingeid erilisi läbimurdeid Ar-Riyadist oodata pole mõtet. Tegemist ei ole isegi kolmepoolsete kõnelustega – USA vahendajad käivad toast tuppa, pidades eraldi kohtumisi Ukraina ja Venemaa esindajatega.
Esindatuse tase on võrreldes Jiddah’ eelneva kohtumisega langenud. Ukraina poolt osalevad kaitseminister Rustem Umerov ja presidendi kantselei asetäitja Ihor Palisa. Venemaa saadab endise asevälisministri, föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimehe Grigori Karasini ja FSB kindrali Sergei Beseda, kelle põhitöö on aastaid olnud Ukraina destabiliseerimine. USA esindajad on riigidepartemangu poliitika planeerimise direktor Michael Anton, kindral Kelloggi nõunikud ja rahvusliku julgeolekunõuniku Michael Waltzi nõunikud.
Kas USA väljapakutud relvarahu oleks võimalik?
Relvarahu idee – mis peaks olema kõneluste põhiteema – on viimastel kuudel huvitavalt arenenud. Õhuruumi relvarahu idee tuli algselt Ukraina delegatsioonilt Jiddah’s ja keskendus sellele, et piirata Vene õhuülekaalu (eriti juhitavate pommide kasutamist) rindel. Ukrainlased pakkusid ka välja mererelvarahu kontseptsiooni. Ameeriklased peatasid kõnelused, konsulteerisid Washingtoniga ja naasid ettepanekuga 30-päevaseks kõikehõlmavaks relvarahuks. Ukraina reageeris skeptiliselt, esitades kaarte ja andmeid, et näidata, et ilma vägede taandumiseta ei ole relvarahu võimalik tagada. Siiski nõustus Kiiev ideega põhimõtteliselt – kui Washington suudab garanteerida, et Venemaa järgib kokkulepet.
Putin, aga tundub, et vältis seda teemat täielikult oma telefonikõnes Trumpiga. Selle asemel pakkus ta välja vastuvõetamatuid tingimusi – näiteks kogu relva- ja luureabi katkestamise Ukrainale. Trump küll väitis hiljem, et relvaabi Ukrainale üldse ei arutatud. Samal ajal ei paku “energeetiline relvarahu” Kiievile suurt huvi: talv on läbi ning Ukraina rünnakud Vene energiarajatiste vastu sagenevad. Pealegi on Ukraina strateegilised löögid venelaste naftatööstuse pihta üks mõjusamaid survevahendeid Ukraina arsenalis.
Võiks arvata, et mererelvarahu võib olla kõige realistlikum osa päevakorras. Venemaa soovib seda, et kaitsta Musta mere laevastikku Ukraina meredroonide eest. Ukraina soovib omakorda turvagarantiisid Odessa sadamatele ja kaubateedele läbi Bosporuse väina.
Trumpi meeskond on ummikus
Nagu võis eeldada, mängib Venemaa ajavõitmise peale. Neile omaselt lisatakse läbirääkimistesse pidevalt uusi teemasid, leitakse põhiprobleemi lahendamiseks väidetavalt vajalikke eeltingimusi. Ukraina keeldub poolikutest lahendustest. Washingtonil peaks muutuma järjest keerulisemaks selgitada, miks Trumpi “läbirääkimisoskused” tulemusi ei anna.
Samas saadavad nii Moskva kui eriti Washington seni välja pigem positiivseid, kohati tragikoomiliselt positiivseid sõnumeid. Näiteks rääkis Trumpi Lähis-Ida eriesindajast kinnisvaramagnaat Steve Witkoff (kes on ilmselt venelaste positiivse hoiaku tõttu tema suhtes asendamas välisminister Rubiot suhetes Moskvaga ja kindral Kelloggit rahuläbirääkijana) oma neljatunnist vestlust Putiniga kirjeldades peaaegu pisarsilmi, kuidas Putin olevat oma sõpruse tõttu Trumpiga käinud tema eest pärast kevadist atentaati palvetamas. Trump ütleb, et “we are very much on track” (“me oleme täiesti õigel teel” – toim), samal ajal kui Putin jätkab Ukraina pommitamist.
Ühesõnaga, Ar-Riyadis alanud kõnelused üsna kindlasti suurt midagi ei muuda. Ukrainlased suhtuvad neisse skeptiliselt. Relvarahu tõenäosus lähinädalatel on minimaalne. Ukraina ja Venemaa – kes nüüd võistlevad Trumpi soosingu pärast – võivad ehk nõustuda piiratud “energeetilise relvarahuga”, kuid selle elluviimine oleks keeruline ja mõju rindele marginaalne.
Trumpi Venemaaga seotud huvid
Üha enam jääb mulje, et ka Trumpi jaoks on «vaherahukõnelused» pigem maskeraad. Need annavad võimaluse normaliseerida suhted Moskvaga, alustada majandussuhteid, “teha diile”. Ukraina maavarade teemaline kokkulepe, mis Trumpi-Zelenskõi Valge Maja kohtumisel suure pauguga õhku lasti, on praegu ilmselt pausil. Ukraina delegatsioon tõi Jiddah’sse varem koostatud lepingu eelnõu ning välisminister Andri Sõbihal oli volitus see allkirjastada. Kuid kuuldavasti ei näidanud välisminister Rubio selle suhtes mingit huvi – tehingu eest hakkab vastutama rahandusminister Bessent, ja dokument võivat saada uue versiooni. See oli ukrainlastele ebameeldiv üllatus, kuna nad olid sellesse lepingusse palju panustanud, ületanud mitmesuguseid koduseid erimeelsusi ja ei soovi kindlasti läbirääkimisi uuesti avada.
Trump on aga hakanud rohkem rääkima suurtest majanduslikest võimalustest Venemaaga. Läbirääkimiste laialitõmbamine paistab olevat Moskva ja Washingtoni ühishuvi. Et see on venelaste huvi, sellele viitavad mitmed Ukraina luureallikad. Väidetavalt on käimas mitmed ulatuslikud USA-Venemaa infrastruktuuri arutelud. Arutatavat võimalikku Ameerika osalust Rosatomis, koostööd tuumakütuse alal ning ühist haldust Zaporižžja tuumaelektrijaama üle, mis on teadupärast Euroopa suurim. Ukraina läbirääkijaid üllatas Rubiolt kuuldud detailne teadmine jaamast ja selle töötajate lastest. Ka Valge Maja pressiesindaja rääkis tuumajaamast “Vene-Ukraina piiril” (tunnustatud piirist on see jaam 200 km kaugusel).
Arutatakse võimalust Nord Streami projektide taaselustamiseks USA investeeringutega. Ringlevad kuulujutud, et USA püüab peatada Nord Streami pankrotimenetlust Šveitsis. See on täielikus vastuolus Trumpi eelmise valitsuse hoiakuga ja survega Saksamaale siis veel ehituses olnud NS2 projekt peatada. Arutatavat ka potentsiaalset USA osalust Rosneftis ja naftaväljade ühist arendamist. Kuidas see käib kokku senise Vene energiasektori sanktsioonipoliitikaga, on pehmelt öeldes ebaselge.
Venemaa on seni saavutanud läbirääkimistes mitu vahevõitu. Diplomaatilisest isolatsioonist on välja murtud. Loodud on otsedialoog USAga, mis jätab Ukraina ja Euroopa kõrvale. Kremli pressiteade räägib “Venemaa ja USA erilisest vastutusest, mida mõlemad kannavad globaalse julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel”. Venelased on saavutanud üha laieneva läbirääkimisraamistiku, kus sõja lõpetamine on vaid üks komponent (ja mitte kõige tähtsam).
Ukraina on samal ajal suutnud osaliselt taastada suhteid Washingtoniga pärast katastroofilist kohtumist Valges Majas. Paralleelselt on Zelenskõi keskendunud sidemete tugevdamisele Euroopas, lootes, et Vene ahnus ja arrogantsus tekitavad lõpuks Trumpiga pingeid ja eurooplased suudavad end Ukraina abistamisel lõpuks kokku võtta. Ukrainlased võivad kahjuks praeguse Ameerika ja Putini Venemaa ühishuve ala- ja Euroopa otsusekindlust üle hinnata. Siiski, kuigi Trumpi meeskond esitab toimuvat kodusele publikule positiivse protsessi, majanduslikult kasulike suhete taastamise ja “hea diilina”, mis ühtlasi normaliseerib või proovib normaliseerida USAs Putinit, ei tundu see protsess kestlik. Välja arvatud muidugi juhul, kui nimelt see ongi eesmärk ja rahu ongi ebaoluline.
Praegu võib aga ennustada kuudepikkust tulemusteta pendeldavat diplomaatiamängu. Ukraina ja Euroopa jaoks kõige olulisemad küsimused, sõjategevuse peatamine, vägede tagasitõmbamine, rahuvalvajad, okupeeritud territooriumide staatus, tulevased valimised, juurdepääs maavaradele ja infrastruktuurile, julgeolekugarantiid ja NATO, võivad edeneda üksnes juhul, kui Ukraina alistub ja kõiges järgi annab. Seda õnneks esialgu kuskilt ei paista.
Mida peaks tegema ja mida ootab Euroopa, sellest järgmine kord.