Välisministri aastakõne on, võiks öelda, traditsioon. Esimese sellise pidas Jüri Luik siin jaanuaris 1994. Mäletan seda kõnet üsna hästi, nimelt aitasin seda kirjutada ja õhtul enne kõnet, kui kõik valmis oli, kustus kogu tekst arvutist ära. Pisut meenutab see olukorda välispoliitikas, mitte nii palju Eesti kui Euroopa välispoliitikas täna, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
1994 kirjutasin kogu kõne tühjalt lehelt uuesti, aga sisult sai ta sama hea, kuid samasuunaline ja samade rõhuasetusega. Meie suund oli sellal väga selge. Vene väed välja, Eesti Euroopasse – Euroopa Liitu ja NATOsse. Kõik sel hetkel suure osa läänemaailma meelest veel küllalt lootusetud eesmärgid. Meie jaoks olid need ellujäämise, aga ka enesestmõistetavalt ja kindlalt saavutatavana tunduvad eesmärgid.
1994 me rääkisime veel Venemaa nn positiivsest hõlvamisest. Nõukogude Liit oli vormiliselt kadunud, me tajusime, et NSV Liidu mentaalne restauratsioon ilmselt algab. Aga leidsime, et Eesti peab leidma Venemaa kõrval sellise eksisteerimise viisi, mis siiski peab mingeid kestlikke suhteid Moskvaga ja teeb omalt poolt kõik, et agressioon Eesti vastu ei korduks.
1994 oli maailmas optimistlik aasta, Eesti üritas valguskiirusel ennast reformida, maailmale mõistetavaks teha, Euroopale omaks teha. Eesti hakkas ka esimest korda maailma tähelepanu juhtima Venemaal – veel Jeltsini Venemaal – demokraatlike suundumuste taga ja taustal juba näha olevale agressiivse imperialistliku suurvene poliitika tõusule.
Meid ei kuulatud
25. veebruaril 1994 aastal pidas Lennart Meri Hamburgis oma kuulsa kõne, kus ta ütles: “Lääne ja eeskätt Saksa poliitika seisab saatuslikul teelahkmel: kas lepitakse idas jõudu koguva suurriikliku imperialismiga, kas finantseeritakse seda, kas lõigatakse mõnda aega koguni kasu?
See, austatud kuulajad, oleks poliitika, mis ei küüni isikliku supitaldriku servast kaugemale. Või jätkub meil tahet toetada demokraatia, vabaduse, vastutuse ja rahu väärtusi Läänemerest kuni Vaikse ookeanini sirutuval määratul alal? Kui me viimast soovime, peaks demokraatlik lääs asuma kindlustama Saksa piirist ida pool asetsevate keskmiste ja väiksemate riikide stabiilsust. Pean silmas Kesk-Euroopat, mis minu jaoks algab Läänemere ääres Eesti piirilinnast Narvast ja ulatub Aadria ja Musta mereni, kaasa haarates Ukrainat…
Kui aga Kesk-Euroopa riikide vöönd, mille hulka kuulub ka Eesti, jääb saatuse hoolde ja kaitsetuna Moskva võimalike impeeriumimeelsete tahtmiste meelevalda, kasvab hind selle poliitika eest nii meeletuks, et Euroopast ei oleks enam selle maksjat..”
Neid sõnu kuulates jalutas Hamburgi raesaalist välja üks viletsas ülikonnas pisike mees ja lõi ukse pauguga kinni. See oli Peterburi linnavalitsuse välisuhete osakonna juhataja Vladimir Putin.
Nüüd, 2025. aastal, oleme olukorras, kus Lennart Meri ennustus on kaks korda täitunud. Eesti ja meiesugused riigid on 27 aastat proovinud ehitada seda turvatsooni Narvast läbi Ukraina Aadria mereni, mis on viimased 500 aastat olnud Venemaa naaberrahvaste soov ja julgeolekuhuvi. Nn vana lääs teeskles liiga kaua, et Venemaa liigub õigusriigi ja demokraatia poole, lihtsalt teatavate anomaaliatega.
See teesklus lõppes 2022. aasta veebruaris. Aga tuleb tunnistada, et kui lääne reaktsioon Venemaa agressioonile Ukraina vastu on olnud küll retoorikas õige – esimest korda on Euroopa olnud nii ohuhinnangutes kui õiguslikes hinnangutes Venemaa agressiivse poliitika suhtes ühel lehel – siis reaalsetes tegudes ei ole suudetud ikkagi tegutseda piisava kiiruse, piisava jõulisuse ja piisava selgusega. Relvaabi ei ole antud piisavalt, oma kaitsetööstust ei ole piisavalt käima saadud, kord üks, kord teine Euroopa riik on sisepoliitilistel põhjustel Euroopa ühtsust lõhkunud.
Meie sõnadel on praegu suurem kaal kui iial varem
Kui 1994 oli Eesti enda Euroopa enesestmõistetavaks liikmeks tõestamise pika tee alguses, siis praegu on see teekond finišis. Eesti endine peaminister juhib Euroopa Liidu välispoliitikat. Meie sõnal on täna suurem kaal kui iial varem. Kipume seda aga unustama. 1994. aastal olid siin Vene väed ja polnud sugugi selge, et nad lahkuvad. Eesti tahtis saada NATOsse ja Euroopa Liitu, aga see idee tundus Lääne pealinnades täiesti ebarealistlik. Suur osa maailmast arvas, et Eesti ei pruugi riigina üldse säilida.
Praegu on pisut vastupidi. Maailm on üsna kindel, et Eesti NATO ja EL liikmena on kindlalt kaitstud, me ise ilmutame aeg-ajalt liigset ebakindlust. Tõsi. Just nüüd, kus meie sõnal on suurim kaal, on sõnal üldse maailmas, tundub kaal vähenenud ja asemele tuleb taas jõud.
Välisminister rääkis, et me oleme tagasi 1930ndais aastais. Ajalugu ei paku kunagi kordusetendusi, ajalugu pakub korduvaid mustreid. Võimalik, et oleme tagasi koguni 19. sajandis.
Suur küsimus nii Eestile, Euroopale kui maailmale, ka Putinile ja Xile on praegu: kuhu läheb ja mida tahab USA?
President Trump ja tema meeskond on, tundub, on valinud välispoliitikas mitte vana maailmakorra kokkuõmblemise suuna, vaid vastupidi – Trumpi Ameerika on otsustanud viia lõpule selle, mida Putin ja X on alustanud – vana, teise maailmasõja järgse maailmakorra lammutamise, aga uue tegemise, mitte Putini, vaid USA näo järgi. See on tugitoolidiplomaatide jaoks muidugi hirmus ohtlikuna tunduv aeg, aga igas kriisis tuleb näha võimalusi ja positiivset. Sõja võidab see, kes jääb rahulikuks.
Ma arvan, et Eesti on vaatamata kõigele uueks volatiilseks ajaks hästi valmis. Me oleme ajalooliselt unikaalses positsioonis, et mõjutada kogu uue maailmakorra nägu. USA kehtestab oma huve läänemaailmas, teeb seda harjumatul ja hirmutaval moel. Aga seda ei ole mingit mõtet karta või selle pärast verest välja minna. Euroopal on unikaalne võimalus ometi kord selles volatiilsuses sõnastada ja kehtestada oma huvi. Eesti saab seda huvi kaassõnastada.
Üks väike näide. USA külmutas äsja kogu oma globaalsete abiprogrammide eelarve. USAIDi kaudu ei anta praegu raha vaktsiinidele, põgenikelaagritele ega ka demokraatlikele liikumistele.
Kuulsin just üht head sõpra kurtmas, et raadio Vaba Euroopa võib kinni minna. Selles sisaldubki ehk Trumpi sõnumi mõte Euroopale. Mõelge selle peale: kas ja miks peaksid Ameerika Ühendriigid kinni maksma raadio Vaba Euroopa? Mis kaitseb ja levitab Euroopa väärtusi ja seisab Euroopa väärtustuumi eest??? Kas poleks aeg, et Euroopa maksab selle ise kinni?
Oleme palju rääkinud nn normipõhise maailmakorra kaitsmisest ja tähtsusest. Praegu oleme olukorras, kus seda korda sellisena enam ei ole. Ei ole mitte sellepärast, et selle on lõhkunud Trump, vaid sellepärast, et selle on lõhkunud Putin ja Xi ja lääs on lepituspoliitika, silma kinni pigistamise ja jõuetusega lasknud seda liiga kaua juhtuda.
Lääne viimase kolme aasta suurim viga on olnud teeselda, et vana maailmakord on päästetav. Nüüd on ammu hilja proovida seda senisel moel kokku õmmelda. Enam ei kehti need normid, mis 1945 kokku lepiti. Nad olid osaliselt niikuinii teesklusel tuginevad.
Trumpi meeskonna tugevus seisneb muuhulgas selles, et ta tunnistab seda reaalsust ja on otsustanud uue reaalsuse kujundamise jõuliselt oma kätte võtta. See võib detailides meile mitte meeldida, aga on parem, et uue maailmakorra kujundamist juhib USA ja mitte “from behind” nagu seni.
Praeguses suures mullistuses pannakse kõigepealt paika vaba maailma ja mitte vaba maailma piirid. Eesti on suutnud 30 aastaga teha kõik endast oleneva ja rohkem, et kuuluda ja jääda vabasse maailma. Meie töö on praegu selle maailma Euroopa ja Põhja-Ameerika ühtsust hoida, uuendada.
Millistele normidele tugineb see maailm, mis tuleb pärast, sõltub praegu meist. Mitte ainult meist muidugi, aga meist suuremal määral, kui tahame uskuda. Mõtteselgus, realistlik olukorrahinnang, kultuurisõdade vältimine peaks olema meie hoiak. Oleme rahulikud, relvastume, selgitame ja ehitame. Ärme paanitse ja hoiame oma kodu korras. Seekord ei ole me pealtvaatajad, vaid kaasalööjad.
Toetame oma liitlasi Ukrainas, Gruusias, Moldovas, Valgevenes. Valmistume Vene impeeriumi järgmiseks lagunemiseks nii, et ei korduks NSV Liidu lagunemisele järgnenud vead.
Ma olen kindel, et Euroopa võidab ka seekord.